On üks asi, millest inimesed (kaasa arvatud siinkirjutaja ise) eriti koduvahetusel mõelda ei viitsi, kuigi peaks. Eriti nüüd, kõrgustesse trügivad energiaarved sunnivad oma valikud üle vaatama. Mis juhtub pärast võtmete kättesaamist ehk küsimus, mida endale väga esitada ei taheta – kuidas ma tegelikult selle kinnisvara ülalpidamise/haldamisega toime tulen ja mis see kõik maksab?
Alguses on kõik hästi nunnu. Lähed vaatama uut kodu, triibuvaibake siin, lõhnav kaneelisaiake seal, aknast paistab hunnitu vaade (mitte hunnik), õhkad ja kujutled end juba sellesse suurde kööki ahjupannidega toimetama, lapsi suurest aiast koju hõikuma, peretuppa diivanile teleka ette. Elu peaks veerema kui võõbatud pall. Ja tegelikkus erineb sellest täpselt sama palju kui see voogavalt kaunis õhtukleit, mida Aasia odavportaalist tellida saab ja hiljem aknakardinalaadseks tooteks osutub.
Kui ma olin kahekümnendate lõpus, tundus olevat mõistlik mõte oma Kalamaja korter maja vastu vahetada. Tallinna külje all, arenevas uusasumis oligi pakkuda suurepärane ehitusjärgus paarismaja koos pea 1000m2 krundiga, naabriks äärmiselt tore noorpere. Täielik jackpot!
Tõde majaomanikuks olemise rõõmudest andis endast märku suvel; siis kui maja ümber alustas mu unelmate imekauni jalgpallimuru asemel laiumist segu võilillejuurikatest ja teadmata päritolu ohakanuttidest ning orasheinast. Hunnitu vaade muutus kiirelt hunnikuteks, sest mingitest kohtadest üritasin ma seda koduste vahenditega parandada, ainsa kultuurtaimena laiutas aiaservas eiteakust saabunud humal, kalli raha eest soetatud elupuud nägid umbes kolmandal päeval välja nagu toajõulukuusk juulis.
Sinnani polnud ma ju kordagi “muru” niitnud, aga muruniiduki olin otseloomulikult soetanud. Kui ma kell kaheksa õhtul “niitmist” alustasin, sest umbes siis jõudsin töölt koju, olin sunnitud nentima, et tegelikkuses osutub ka 100 m2 veidi suuremaks kui nendes mataülesannetes, kus Peeter Paulile kolme apelsiniga külla läks. Pool kaksteist istusin terrassiserval, maastik mu ümber meenutas nüride kääridega nüsitud vokuhila-soengut ja tundsin, et pean maaelule alla vanduma.
Ja on asju, mida sa triibuvaipade ja kaneelikuklite tuhinas lihtsalt tähelepanuta jätad. Nagu näiteks septik, mis tundub, et ah, mis seal’s ikka, kuid tegelikkuses tähendab sõna otseses mõttes s…vedu. ehk siis pead tellima kuskilt kellegi fekaaliautoga, mis su idüllilisel koduõuel virtsapoti tühjaks luristab, sellal kui kogu ümbrus haiseb nii, nagu oleks seafarmis kõigil asukatel kõht korraga lahti läinud.
Kui sul pole läheduses tuttavat fekaalivedajat, kes kõne peale masinale kohe hääled sisse lööb, võib juhtuda, et istud jaanipäeva hakul ja ei vaata mitte grill-liha küpsemist, vaid palvetad, et virts vannitoapõrandale ei voolaks. Ja vähemalt 50 eurot, kui mitte rohkem, tuleb veokorra pealt maksta kah. Vot selline lilleline elu, mille peale idüllilisest maaelust unistaja nina kirtsutab, et: fui!
Tegelikult, oleme ausad, ega ei viitsita uut kodu ostes seda juttu kuulata küll. Majanduskulude arvetelegi visatakse umbes moepärast pilk peale, tegelikkuses aga muretsetakse pangalaenu saamise pärast ja värvitakse juba elutoa seinu. Igale lapsele oma tuba, kodukontorid ja hobitoad ja lõpuks elabki ühe rahateenijaga pere 300m2 majas, mille hiiglaslikud arved halva üllatusena tulevad ning kinni maksma peaks need…valitsus, kes muu.
Mu mees, muide, ütleb iga kord kui ma kinnisvaraportaalides surfates satun mõnele idüllilisele maamõisale või muidu imposantsele hoonele, mis võiks olla tulevikus me our humble home – kui leiad kuskilt raha, et selle teenindamiseks personal palgata ja ülalpidamiskulud maksta, aga palun. Siiani pole leidnud…
Loe seda ka: 7 olulist asja, mida koduostul arvestada
REMONDIHULLU PÄEVARAAMAT 