Suure osa lapsepõlvest maal veetnuna arvasin, et ühte asja läheb kartulikasvatuseks kindlasti tarvis: maad! Neid lõpmata pikki vagusid, kust kartulit üles võtta, umbes nagu siin. Aga uus sajand, uued kartulivõtukombed: selgub, et kartul kasvab terrassil nagu vana miska!
Noh, ütleme nii, et üleliia valjut aplausi mu mõte alustada miniaias, kus iga nurgake on arvel, kartuli kasvatamist harrastada just esile ei kutsunud, sest see tundus vaeva- ja aeganõudev. Sain teistelt inimestelt soovitusi otsustada pigem kartuli kotiskasvatamise kasuks, aga mu kindel valik oli valget värvi Paul Potato – neljakorruseline püramiidpott, kus taimed nurkadest välja kõrguvad. Esiteks tundus ta esteetiliselt kõige vastuvõetavam ja tõesti, olgu etteruttavalt öeldud, et kui kartulitaimed kenasti rohetasid ja õitsesid, pakkus puhast botaanilist silmailu:)
Ma polnud kunagi kartuleid kasvatanud, sestap kogemused puudusid ja igasugused veebiõpetused kujundasid arusaama, et see on üks lõpmata keeruline Kolgata tee, mistap lõin käega, panin Youtube’i kinni ja otsustasin vana hea katse-eksituse meetodi kasuks. Mingit erilist seemnekartulit mul kah võtta polnud, aga kuna ostsime ühest talust talv läbi imemaitsvat Laurat, siis valisin aprilli alguses mõned pikalt kööginurgas seisnud, idutanud isendid, täitsin Pauli korrused köögiviljamullaga ja torkasin nurkadesse seemnekartulid, kokku 12 tükki.
Algul hoidsin Paulikest mõned päevad soojas koridoris. Lihtsalt selleks, et kartulid mullaga harjuks ja kevad oli külm kah nagu maiteamis. Aga ühel hetkel mõtlesin, et panen aga välja, talunikud panevad ju kah kardulat kevadeti maha, mis külma ta nii väga kardab. Ja suur oli mu rõõm, kui umbes 10. aprilli paiku pistsid esimesed idud nina mullast välja!
Paul Potato kolis terrassinurka, kastsime teda igal õhtul ja muretsesime, kas ikka idudest taime ka näha saab. Ja peagi sirutasid lopsakad rohelised lehed ninasid taeva poole ja juuni alguses vohas terrassiservas neljal korrusel tõsine rohelus, valged õied puhta boonuseks. Suvehaku põrgukuumus ei teinud Paulile midagi, ikka oli teine rõõmsalt roheline. Ja vahepeal lisasime kastidesse mulda, sest ma olin midagi muldamise kohta lugenud….
“Saate jaanipäeva paiku kartulit võtta,” pakkusid lähedased. Aga Paul rohetas nönna kenaste, et kohe kahju oleks olnud teda kartulivõtuga kiusama hakata. Aga millalgi juuli alguses tegime südame kõvaks, ja kaevasime mõnel korral kõige alumisest ja kõige ülemisest kastist paariks söögikorraks ikka veidikese üles. Millised imelised, täiesti terved, puhtad, kollased, suurepärase maitsega kartulid! Ei anna võrreldagi nende plekiliste-auguliste nässakatega, mida mõnel pool müüakse.
Aga kui me juuli lõpupoole reisilt naasime, siis olid Paulikese tohutupikad varred kastmisele vaatamata kolletanud ja kuivanud. Vaatasime härraga üksteisele otsa ja noogutasime: läheb kartulivõtuks!
Kokkuvõte: ilma suurema vaevata kasvatasime endale oma terrasi servas kokku umbes kolme kilo ringis värsket kartulit, Mingeid väetisi ja lisaaineid ei kasutanud, lihtsalt puhast vett ja päikest, lisaks pakkus kartulitaim dekoratiivset silmailu:) Meie väiksele perele jagub igatahes söömiseks küll ja üldse ei kurda:) Järgmisel kevadel jälle!
REMONDIHULLU PÄEVARAAMAT 