Lapsepõlvest saati olen ma grillkana armastanud. Ma lihtsalt olen nii vana, et mäletada veel, kuidas maitses grillkana omaaegses Viru Grillis – ajal, mil taldriku täitis mahlane, krõbeda nahaga naturaalne grillkana, millele polnud lisatud mingeid kunstlikke möginaid. Sool ja pipar ja hõrk, mahlane krõbeda nahaga kanaliha! Tartus küpsetati samaväärset kana Kaunase restorani grillbaaris. Pool kana, riisi, hapukoorekastme ja tomati-kurgisalatiga. OMG!
No umbes sellest ajast peale olen ma lootnud, et õnnestub kodus samaväärne kana küpsetada. paraku pole sel just erilist edu olnud – küpsetuskotis jäi kana mõne koha pealt krõbeda nahata ja eemaldada oli kotti mu arust suht vastik. Lihtsalt küpsetades pidid kana kogu aeg valvama ja kastma, et see ära ei kuivaks – ühesõnaga, igavene jama ja ideaalset kana ei õnnestunud mul saada ikkagi. Kuni selle päevani, kui me kööki kolis uus vidin..
Lihafännid teavad, et mahlaseima küpseliha saab seda pöördvardal ehk rotisserie meetodil küpsetades. Ja kui tööstuslikku kanagrillimist näed, siis need kanakesed seal teps mitte potis ei lama, vaid pöörlevad vardal. Ja siis räägiti mingeid imelugusid õllepurgikanast, kuid mulle tundus kuuma purgi eemaldamine keerukavõitu.
Silmasin siis Chez Mariuse kokapoes üht kanagrillimise alust ja pikema jututa ostsin ära ka. See on selline üsna lihtne toru, mille saab ahjupannile asutada ja head-paremat täis toppida (mina panin sibulat, sidrunit ja vett, aga võib panna ka õlut vms), linnukese sinna otsa istutada ja mis siis krõbelinnukest seestpoolt niisutab.
Pealt määrisin soola ja mee-sinepiseguga, 1,5 tundi 180C ahjus ja valmis ta saigi – absoluutselt ideaalne grillkana, täpsel sama mahlane, aga krõbeda nahaga, nagu ma lapsepõlvest mäletasin! Nagu kommenteeris abikaasa – enam süüa ei jõua, aga järele jätta lihtsalt ei saa:))
REMONDIHULLU PÄEVARAAMAT 
1 Comment