“Kirjuta rohkem!” tuletas mulle ükspäev üks tore kolleeg meelde, et ma pean tegelikult blogi ka. Oh jeerumjumps, mul on ju vähemalt 10 blogiposti alustatud, toidudki pildistatud, retseptid olemas…. mis ma ikka ulun, hakkan parem otsast pihta.
Kuigi vähemalt 10 aastat olen ma juba kokanud ja oma kalleid Vaimu kodurestoski rõõmustanud, on üks asi mu pidevaks kirstunaelaks – ausalt, te hakkate nüüd ilmselt suure häälega naerma, et kuidas on võimalik, et inimene, kes suudab valmistada Pavolovat ja bouillabaisse’i, ei tule toime sellise lihtsa asjaga nagu PANNKOOGID?!
No ma ei tea, miks! No ei ole need mul õnnestunud. Olen katsunud hea ja kurjaga, kavaluse ja saksa parimate pannkoogikokkade retseptidega. Ütleme nii, et tulemus on olnud 4. Võibolla ka pluss. Igatahes mitte selline, et puginuks ise kahe suupoolega. Jah, pärast pikka harjutamist tulid nad välja üsna presentaablid. Aga mina igatsesin teate selliseid nagu vanaema juures! Või Pipil! Suured ülepannikoogid, mida kokku voltida ja süüa või ja suhkruga. Või meega. No igatahes. Ja no mida iganes ma proovisin, see pole see pole see. Teate seda tunnet? Et on küll, aga see pole see pole see. NO EI OLE!
Ja siis läks mu sinine keraamiline pann kogemata katki (juhtub). Ja järgi jäi mingi asi, mida panniks nimetada oleks panni solvamine (ma ei tea isegi, kuidas see mu sahtlisse oli sattunud). See lendas prügisse. Niisiis – no pan. At all. Ja no pan means no pancakes.
Ma olin tegelt hirmus väsinud sellest ideaalse panni otsimisest. Mis oleks tervisesõbraliku kattega ja ei neelaks õli nagu tuldpurskav lohe. Ja nagu ikka minusugustele, soovitab Facebook igasugu kuulutusi. üks neist oli soovitus osta mingi Non Stick Copper Pan. Lugesin siis nagu ikka ka kasutajate soovitused läbi – 50st soovitusest olid kõik ülivõrdes (noh, muidugi ma tean, et need võis vuhkida kirjutada ka pannimüüja vanaema) ja kuna ma a) olin väsinud iseaalse panni otsimisest ja b) niisama hästi võisin võimaluse anda 20 eurot maksvale internetipannile, tellisingi ära.
Ootasin kuukese. Pannist polnud ei kippu ega kõppu ja jõudsin juba mõelda, kuidas Nigeeria kelmid lõbustatult minusuguste naiivkokkajate kahekümneseid luhvtitavad, saabus postkontorisse kõigi maailma hädade vastu pakendatud pann täies ilus. Ja mis mulle kohe meeldis – see oli kerge (ma olin väsinud sikutamast sahtlist välja keskmise Korea väikeauto kaalus panne-potte).
Ja kuna oli parasjagu laupäev, siis otsustasin kohe, et teen pannkooke.
Pannkoogiretsepti laenasin armsalt Karenilt (tema oli saanud selle oma armsalt vanaemalt) ja muutsin seda vastavalt oma maitsele natuke:
4 suurt muna
250g grammi jahu
1,5 klaasi piima (või veidi rohkem (kuni pool liitrit), kui tundub et tainas saab liiga paks)
Törts soola ja suhkrut (soola korralik näpuotsatäis, suhkrut umbes 1 tl)
Segada kokku ja korralikult vispeldada.
Kuigi panni kohta on öeldud, et see küpsetab ka ilma rasvaineta, libistasin siiski korraks üle imetillukese võitükiga (mulle meeldib lihtsalt see krõbe koorik). Kuumaks läks pann imekiiresti.
Saate aru, esimest korda elus õnnestusid mul IDEAALSED PANNKOOGID! Sellised, mida saab õhku visates ümber pöörata (lisan kunagi ka video). Sellised, mida kahe käega süüa, nagu õpetas Pipi Pikksukk.
Ahjaa, lisaks on pann ideaalne näiteks köögiviljade aurutamiseks, panniroogade tegemiseks jms. selleks ma muidugi rasvainet enam ei kasuta:) Panni puhastamine on lapsemäng, midagi ei kleepu ega kõrbe põhja. Ja köök ei haise praadides nii, nagu oleksid avanud kiirtoidukoha.
REMONDIHULLU NÕUANNE: Ideaalsed pannkoogid saad siis, kui sul on töötav retsept ja hea pann. Lihtne, kas pole!
REMONDIHULLU PÄEVARAAMAT 