Teate, ma tegelikult ÜLDSE ei armasta neid pealkirju, mis hüüatavad nagu sovetiaja maiparaadi plakatid. Kuid midagi pole teha, tuleb nentida, et basseinikesel on mu elus olnud tõesti oluline, muutev roll.
Läbi elu on mul spordiga olnud kahetised suhted. On olnud võistlustreeninguid ja aegu, kus nendest saadud traumad võtsid igasuguse isu veel kunagi spordisaali jalga tõsta. Ja siis, perioodil 25-35 erakordselt intensiivne ja läbimõeldud trennitegemine, kuhu kuulusid praktiliselt iga päev vähemalt tund uisutamist ja tund jõusaali. Ja tennis, mis tõi kaasa friends forever, hoolimata mu mõnetisest andetusest mängus endas, nii et Gabriela Sabattini mantlit ma ilmselgelt ei päri:)
Uisuväljakule läksin toona tihti hommikul otse töölt – adrekas oli lihtsalt nii kõrgel, et pidin nagu Kessu ja Tripi külmkapilohe kõigepealt mõne tunni külmas tahenema:) Jõusaalis (oh, see mu lemmik Club26 Olümpia katuse all, imeline klubi fantastilise personaliga!!!!) oli aga eriti hea käia laupäeva õhtuti, sest tookord töötasid veel öölokaalid ja normaalsed inimesed vehkisid tantsuplatsil, mitte hantlitega.
Aga nagu ikka, sina teed plaane ja elu ütleb: hoia korra mu õlut:) Elu muutus, ränk õnnetus keeras järsku kõik peapeale ja maailm polnud kunagi pärast seda päris endine. Ja teate, ülekaal ei tule kunagi üleöö (kui muidugi just öösel Carmen Kassi alla ei neela). See hiilib viie kilo kaupa igal aastal, kui ei leia endas jõudu diivanilt tõusta. Toitudega, kus on sees tubli annus Mendelejevi tabelit. Hommikutega, kus on raske isegi silmi avada. Arvasin alati, et minu tahtejõud on sellest tugevam. Ei olnud.
Ma proovisin kõike. Süstisin Ozempicut ja oksendasin järelejätmatult, ise näost hall. Kleepisin imeplaastreid, istusin rõhku täispumbatud kosmoseülikonnas nagu Nokia talverehv. Tulin koju ja olin veel õnnetum. See oligi suuresti põhjus, miks mu armas abikaasa, kes on tõeline kullatükk, ei suutnud mu kannatamist enam kõrval vaadata ja otsustas, et teoks tuleb teha mu ammune unistus – päris oma bassein.
Olen ennegi kiitnud ja kiidan veel, kuidas Basseinipood.ee meeskond on meid igakülgselt toetanud. Tänagi aitavad nad hooaega alustada ja lõpetada ning on alati nõu ja jõuga toeks, kui küsimusi peaks tekkima. Ja ausalt, kui nad poleks olnud nii sõbralikud ja julgustavad, vaevalt et oleksime üldse söandanud seda teekonda ette võtta.
Esimesed suved oli see suuresti harjumise asi. Ma harjusin uuesti õues olema. Lõbusasti sulistama. Niisama mõnnama, päikest võtma. Tihti kaaslaseks operatsioonist taastuv emme, kellele füsioteraapia samuti eluliselt oluline, kuid metsajooksuks pole veel valmis. Tasapisi hakkasin vees olema rohkem ja kauem. Kuni tellisin tänavu suvel omale veehantlid.
Tükk aega vedelesid need verandariiulil niisama. Kuskil augusti keskpaigas võtsin need esimest korda basseini kaasa. Vaatasin ära hulga vesiaeroobika trennivideosid ja märkamatult sai tunniajast sulberdamisest treening. Tehisaru hakkas pidama toidupäevikut, et kaloraaž püsiks ikka lubatud päevase energiadefitsiidi piires. Ja ühel päeval jalutasin spordipoest välja koguni sangpommiga!
Kümme kilo on läinud. Algus seegi, kuigi tee on ees veel pikk. Talvel läheb basseinike küll puhkusele, teda asendab elliptiline trenažöör, aga kuus kuud on olnud täidetud igapäevase veesolemisega. Neli suve, neli korda kuus kuud aastast. Kui oleks sama raha eest ostnud iga päev spaapääsme, näitab lihtne arvutus, et basseini alginvesteering on juba tänasekski tasa. Kuid elumuutusele, mida see kaasa toonud, pole võimalik hinnasilti kleepida. Lihtsalt rõõmu liikumisest. Õues olemisest. Tasapisi, kilohaaval, saad tagasi elamise rõõmu. Ja see, mu sõbrad, on hindamatu.
