Kas naise elu peaks olema nagu kokakoolareklaam, kus akutrelliga möllab palja ülakeha ja teksatunkedega MEES, kelle toimetamist kaugelt hea vaadata?
Tegelikult sai kõik alguse sellest, et mulle hakkas silma üks Meesolen.ee blogipost:
Tsiteerin: “Pool maailma meestest ei oska kruvigi seina lasta. Nii et ole uhke oma õpitu ja oskuste üle, ära ole nii tagasihoidlik. Kasvata munad ja hakka elama. Siis tunneb sinu üle uhkust ka Eesti naine. ”
Mina kui eesti naine tundsin end mõistagi kohe kõnetatuna. Ja hakkasin mõtlema, kuidas tegelikult asjad on, kui kruvid logisevad (ma mõtlen, kodus. Asjadel, noh.)
Minuga on sedasi, et meisterdamine paraku mu paljude talentide hulka ei kuulu, pole kunagi kuulunud. Lapsepõlves ei õnnestunud mul näiteks kunagi vormistada valget paberilehte imekauniks lumehelbevanikuks ja nagu on näidanud hilisem elu, võin ma meisterdamise käigus ennast vigastada, ära määrida või muul moel endale või ümbritsevale korvamatut kahju tekitada. Mis aga ei tähenda, et ma lustakalt asju ette ei võtaks. nagu näiteks kingariiuli värvimise alloleval pildil, mille käigus õnnestus mul trendika mündivärviga katta muru, kõik ümbritsevad esemed ja suur osa iseendast.
Ideid on mul jällegi tohutult! Nagu näiteks visioon kaunitest lillekastidest, mida ma õues pihustiga värvisin. Värviaurudest saabunud gaasirünnaku elasin ma ise enamvähem üle, naabrid jäid samuti ellu (vähemalt loodan, rohkem neid ei näinud).
Siis tuleb appi Vallo, kelle saatus on teadupärast olla mitte ainult Remondihullu abikaasa, vaid ka mõistus ja südametunnistus, ja likvideerib kaose tagajärged: tihtipeale päästab nii minu kui projekti (tõe huvides olgu öeldud, et kõnealused lillekastid gaasitasin küll ma ise võiduka lõpuni). Tema on see, kes kruvib, saeb, sätib, värvib, pahteldab ja kokku paneb. Ka Ikea mööbli, muide, mis näeb välja nagu üks täiskasvanute konstruktor. Ta oskab lihtsalt kõike, KÕIKE, saate aru! ma vaatan vahel teda ja mõtlen: no kuidas on võimalik, et peale selle, et ta TEAB absoluutselt kõike, oskab ta kõike ka OMA KÄTEGA TEHA?! Mõtlen ja virutan endale mõne töö- või terariistaga vastu näppe. Kogemata, mõistagi.
Nüüd te küsite, et kuidas ma elasin enne ta tulekut? Kruvid logisesid kogu aeg, jah? Ehhehhee, mu vallalisepõlves kandis mu logisevate kruvide, kipakate riiulite, kõlkuvate lampide ja muu eest hoolt tõeliste MacGyverite meeskond: sõbrad Taivo, Eero ja Reno. Aga et Taivo teatas viimasel mööblikokkupaneku aktsioonil: “Mine mehele!” siis mis mul muud üle jäi…. (just kiddin)
REMONDIHULLU NÕUANNE:
Aga tegelt, teate, kui kodus on mees, olgu armastuse, mitte logisevate kruvide huvides. Etteheited oma mehele stiilis “miks sa kogu aeg ei kopsi nagu naabri Tõnu” on niisama totakad kui “miks sa nii hästi ei küpseta kui naabri Tiina”. Las inimene teeb seda, mis tal kõige paremini välja tuleb ja mis talle endale meeldib, eksole.
REMONDIHULLU PÄEVARAAMAT 