Rohkem kui 90 aastat tagasi välja antud perenaiste käsiraamat üllatab nii mõnegi tänapäeval aktuaalse tervise – ja sisekujundussoovitusega ja annab tunnistust, et lihtsad praktilised tõed on ajaproovile kenasti vastu pidanud.
Tõttöelda ei soetanud ma 1929. aastal välja antud „Perenaiste käsiraamatut“ mitte selleks, et puhastamist vajavatesse vaasidesse salamisi haavleid poetada (mida raamat näiteks ühes kombos soovitab), vaid soovist uurida rohkem endisaegseid kombeid, toiduajalugu ja toidutegemise praktikat. Tõuke selleks sain ühest toidugrupist, kus keegi vana aja roogade juures just seda raamatut mainis ning rõõm, et ühes väikeses vanade raamatute e-poes soovitud teos tõepoolest originaalis ja kapsaks lugemata leidus, on 94 aastat hiljem ikka suur küll.
Kui kõrvale jätta asjaolu, et osa raamatu näiteks inimeseõpetuslikust osast toob aastal 2023 muige suunurka – näiteks see koht, kus kirjutatakse et inimene koosneb munavalgest, mis laulusalmi „väikesed tüdrukud on tehtud suhkrust, jahust ja maasikavahust“ arvestades oleks kui täiesti maitsev mõte – ei tundu 260-leheküljeline nipiraamat sugugi ajale lootusetult jalgu jäänuna.
Puhasta ja õhuta
Otse vastupidi, siit leiab soovitusi, mis võiks vabalt pärineda mõnest tänapäevasest kodundusõpikust. Näiteks: „ilus ja lahke kodune mõnusus, puhtus ja hää kord on hää ja õnneliku perekonnaelu eeltingimus. Kui tahetakse kinni pidada nõuetest korraliku kodu sisseseadmise juures, on õhk ja valgus neist esimesed.“ Eks seisnud ju igas koroonapandeemia bukletiski A ja O: tuuluta tube! Õhuta!
Perenaiste käsiraamat rõhutab, et aknad olgu elumajas ikka suured ja kõrged, neid ei tohi raskete eesriietega kinni katta. „Magamistuba, kus meie mööda saadame wähemalt kolmandik osa omast terwest elust, peab olema kõige suurem, õhurikkam ja walgem ruum,“ ütleb raamat. „Õhupuhastus olgu sääl – kõigewähemalt peab seda ette wõetama 2 korda päevas. Siin toas peab pidama erilist puhtust.“ Õige kord, puhtus, täpipäälsus ja ilu, seda rõhutab „Perenaiste käsiraamat“ kui hea kodu retsepti.
Köögi puhtusele pühendub raamat samuti innukalt, nõudes, et köögi põrand olgu laitmatult puhas. Köögis olgu ikka puhas vesi, nii soe kui külm käepärast ning sööginõud tuleb viivitamatult pärast söögikorda ära pesta. „Enne söökide walmistamist peame kõik asjad ja ained, mis selle jaoks waja, korraldama ühte kohta, et ära hoida ülearu ajawiitmist nende otsimisega. Söökide valmistamise juures peab walitsema täielik puhtus ja kord.“ Mis söökide valmistamist puudutab, rõhutab raamat, et kasutada tuleb kõige paremat toidukraami ning toidule peab alles jääma selle loomulik maitse. „Toit peab olema alati isuärataw, sel on hää mõju toidu seediwusele,“ rõhutatakse raamatus.
Saapad munaga puhtaks
Majapidamisnippe leidub nõuanderaamatus nii ja naasuguseid. Hämmastab lahke käega ümberkäimine kodukeemiaga, mille sarnast vist täna enam kodusesse argiellu hästi lubada ei taha, nagu näiteks bensiin, tärpentiin, soolhape, salmiaak (ammooniumkloriid), piiritus, naftaliin või kloorlubi. See muudab ka paljude toonaste nippide kasutamise üsnagi keeruliseks – no näiteks juba mainitud vaaside puhastamise juures tuleks „paar tilka soolhapet lasta nõudesse, wähe haawleid ja munakoori pannakse juurde ja raputatakse kõvasti läbi. Asjad saavad puhtaks, kuid soolhape tuleb hoolsasti ära pesta.“
Ja ilmselt on tänapäeval ka lihtsam marssida ehituspoodi kui asuma segama põrandavärvi rohelistest pählikoortest. „Suurem hulk rohelisi pähklikoori valatakse 4-5 liitri weega üle ja lastakse hästi kinnikaetult 3 päewa seista. Siis segatakse kõik segi ja pannakse 2-3 liitrit põletuspiiritust juurde. Nüüd seisab wedelik 2 päewa ja siis lastakse see läbi linase riide.“
Mõned näpunäited üritan siiski oma kodumajapidamises ära katsetada. Kõigepealt üritan puhastada vanavanemate kodust pärit vanaaegset võinuga. Raamat soovitab seda teha söetolmu ja äädikaga, mul aga on võtta kõigest saunaahju tuhka – mis seal’s ikka, läheb käiku! Paraku nuga paremat välimust ei omanda ja pärast seda, kui olen ka tänapäevasemaid puhastusmeetmeid sama tagajärjetult tarvitusele võtnud, nendin, et ehk on kullatis lihtsalt oma aja ära elanud ja vaene nuga vajaks meistrimehe kätt.
Põnevamaks läheb lakoonilise soovitusega peenest nahast jalavarje puhastada munavalge või seakamaraga. No muidugi, kõrgete härraste säärikud nühiti omal ajal ju ikka searasvaga läikima! Abikaasal läheb kohe nägu naerule, kui teatan, et kavatsen ta saapaid ühega kahest igal juhul töötlema hakata. „Ma toetan siga,“ teatab ta, salamisi seaprae peale lootes. Parakui pole aga seakamarat parasjagu käepärast võtta, seega peavad saapapuhastuse töö tegema ära kaks munavalget.
Maru kahju on hääd toidukraami raisata, aga löön ohates siiski kaks muna katki ja jagan kaussidesse, valged-kollased eraldi ja kastan lapi munavalgekaussi. Noh, ütleme et et libe munavalge pole käe küljes teab kui meeldiv, kuid tulemus on üllatavalt hea – tõepoolest jätab munavalgega määrimine nahksaabastele veidi läikiva kihi.
Lilled lauale
Oluliselt meeldivam kui saabastele muna määrida on siiruda sisekujundusnõuannete juurde ja rõõmuga nentida, et „Perenaiste käsiraamatust“ leiab ka tänapäevaste sisustusajakirjade postulaate. Näiteks ütleb raamat, et „lilled ei tohiks puududa üheski majas. Need teewad toa palju rõõmsamaks ja annawad hää lõhna.“ Ka manitseb raamat pilte ja rinnakujusid mitte arutult kokku kuhjama ja pildiraame aeg-ajalt tolmust puhastama ning nendib, et vaibad on toale kaunistuseks, kuid ainult juhul, kui need on tõesti ilusad ja puhtad.
Nii et kokkuvõttes on Võrumaalt pärit Eesti esimene kodumajanduse nõuandja (tollal nimetati teda kodumajapidamise instruktoriks) Emma Leesment – Mälberg on igal juhul kaante vahele kogunud hulga aegumatuid tarkusi ja nagu ta isegi eessõnas ütleb – käesoleva raamatu viiendale trükile ei tule mitte vaadata kui lõplikule ja valminud tööle.
Vanad nipid
- Klaasnõud loputada leiges vees, seejärel kuumas seebi- või soodavees ja seejärel uhtuda puhta kuuma veega üle. Klaasnõud tuleks vette panna küliti ja kuivatada õhkuese pehme rätiga.
- Siidirätikud saavad ilusa läike kartuliveega töötlemisel – hästi kooritud kartulid riivitakse ära, pigistatakse läbi rätiku ja läbijooksnud kartulivett vedeldatakse värske veega. Kartulijahu jääb põhja, aga pinnale tõusnud veega pestakse siidirätikuid, ilma et seepi appi võetaks.
- Lipsude pesemiseks sulatakse tükk majapidamisseepi keevas vees, kaelaside kastetakse vette ja hõõrutakse. Seejärel petakse sooja kaevuveega.
- Et tubades sipelgatest lahti saada, riputatagu sagedasti ja suurel hulgal maha kuivatatud või värskeid kadaoksi.
- Kui koid on villases riides, peab selle märjaks tegema ja kuuma rauaga triikima.
- Et piim põhja ei kõrbeks, võib pajapõhja võiga määrida.
- Jahuga kastet tehes tuleks sel lasta vähemalt 10 minutit keeda, et kastepaksendaja saaks paisuda.
- Perenaine ei tohiks maitsta toitu sama lusikaga, millega seda segab – maitsmiseks peab olema eraldi lusikas.
„Perenaiste käsiraamat“ 1929
REMONDIHULLU PÄEVARAAMAT 