Kuidas hästi ja mõnusalt saja-aastaseks elada?

Üks huvitavamaid vaatamisi viimasel ajal on olnud Netflixi “Live to 100: secrets of the Blue Zones’. Selles dokuseriaalis, mis kindlasti ei pretendeeri absoluutsele teaduslikule tõele, uurib National Geographicu ajakirjanik Dan Buettner kogukondi, mille liikmed on väga pikaealised – Jaapanis Okinawas, Itaalias Sardiniias, Ikaria saarel Kreekas, Nicoyas Costa Ricas ning Californias Loma Lindas, põimides sekka ka teiste riikide, ekspertide ja spetsialistide kogemusi. See pani aga siinkirjutaja mõtlema – kuidas ja kas on see tehtav ka 21.sajandi Eestis?

Etteruttavalt võib öelda, et mingit jalgratast filmis ei leiutatud, imerohtusid ei söödud ega süstitud. Autori vaade ehk nägi siinkirjutajast enam võtit erinevate poliitikate implementeerimises ja kuigi kellegi hea eeskuju võib olla järgmist väärt, sõltub selle rakendamine väga paljudest teguritest. Ent häid eeskujusid kohtas filmis kahtlemata – näiteks Singapur, mis subsideerib vanemate lähedale elama kolimist, vähendamaks survet hoolekandesüsteemile ning vanemaealiste üksindust, sest just üksindus röövib vanas eas meilt teatavasti suure portsu eluaastaid. Terviseagendid Costa-Ricas, kes vuravad motikatel regulaarselt ka kõige kaugematesse küladesse, et inimeste tervisest ülevaadet saada ja nõu anda. Positiivne nudge ehk “nügimine”, mis võimaldab inimesel sunnita siiski tervislikumaid valikuid teha.

Palju räägiti filmis lääne ühiskonda kollitavast suurimast katkust – käes on üksiklaste sajad, kus inimesel on raske oma kohta leida. Sõpradest rääkimata – kuid just mõtestatud inimsuhted on pikaealisuse üks võti, nii räägitakse filmis. Toetav ja mõistev partner, head ja hoolivad suhted lähedastega, sõbrad, keda tunned aastaid ning kes on su jaoks olemas igal ajal ja olukorras. Keegi, kellele saad siiski loota kõigi lootuste avariiski. Olgugi, et võimalused ühendust võtta ja hoida on võrreldes saja aasta taguse ajaga drastiliselt avardunud, ei asenda tuhanded püstised pöidlad Instagramis armastavat kallimat, parimat sõpra või hoolivat perekonda.

Mida sa teed? Mis on sinu eesmärk ja ülesanne? Ka sellest oli pikaealiste kogukondades palju juttu – kui su tegevusel on eesmärk, sul on ülesanne, mille saad edukalt täita, on ikka mõtet hommikul pea padjalt tõsta. “Tänapäeva võrgustike maailm külvab meid igapäevaselt üle murede ja probleemide puntraga, mida me ka parima tahtmise juures lahendada ei suuda,” tõi üks intervjueeritav spetsialist välja stressiallika. Nii elavadki kauem inimesed, kes võtavad eesmärgiks midagi konkreetset ära teha.

Liikumine käis võtmetegevusena läbi erinevate kogukondade – ja seda just loomuliku liikumise, mitte teadliku treenimisena. Need inimesed lihtsalt liiguvadki, ilma sellele ülearu palju tähelepanu pööratamata. Liikumine on lihtsalt nende igapäevaelu osa – teevad aiatöid, käivad treppidest, jalutavad kitsukestel tänavatel mäest üles poodi või külla. Loomulik liikumine on kindlasti miski, mis autostuvas ühiskonnas kaduma kipub ja ohus pole mitte niipalju meie vanaemade või emade, kui just noorem põlvkond, kes me sõidame põnnidega praktiliselt kooliuksest sisse, eskalaatoril kohvikusse ja liftiga kabinetti. Mitte et me peaks kõik uue aja mugavused ära unustama, pesumasina asemel pesu külmas vees kurikaga peksma, aga ausalt, on ikka vahe sees, kui paned voodisse õues nööril, tuule ja päikese käes kuivanud voodipesu või sööd mahlast tilkuvat punapõsist koduaia tomatit.

Toitumisel on kindlasti oluline roll ja sellest, mida ja kuidas me sööme, sõltub samuti, kaua me elame. Kui värvikirev ja rikkalik oli saja-aastaste kogukondade toidulaud filmis ja ei mingit hullunud kalorite lugemist, süsivesikute või suhkru sajatamist – enamasti söödi seda, mis kasvab kodukamaral, palju rohelisi köögivilju ja kiudainerikkust, Valge saia asemel valmis ahjus kasulikum hapusai ja maiustuste või snäkkide vohmimist polnud. Ja kui nüüd keegi ütleb, et mis neil viga, oma aed, siis söögiks kõlbulikku annab kasvatada igal pool, meie näiteks kasvatasime oma terrassil isegi kartulit.

Üks huvitav asi, mis näiteks Ikarias oli väga levinud ja õnneks Eestiski hästi kanda kinnitanud, oli taimeteede tarbimine – kasulikke ja häid taimi on Eesti aiad ja metsad täis, ainult korja! Kasulikest taimedest saad lugeda näiteks siit ja siit ja siit ka. Kogukonnaaedasid on ainuüksi Tallinnas üle 30ne, väikesed topsid kasulike taimedega võib igaüks sättida kasvõi aknalauale. Remondihullu suur lemmik on näiteks kullakarva saialill – silmale ilus vaadata, kasvutingimuste suhtes leplik, väga mitmete kasutusvõimalustega köögis ja aitab põletike puhul, parandab seedimist ja teeb organismile igati head. Teine suur lemmik, mida sealses pikaealiste kogukonnas tarvitati, oli mesi – ja mitte mingi tööstuslikult toodetud, vaid kohalike mesinike vurritatud. Õnneks meemeistreid jagub siingi ning mesitarud sumisevad nii kõrghoonete katuseil kui lausa presidendi enda hoovis! Meil on aga veel ka salarelv suitsusauna näol – tervise parandaja ja põlvkondade ühendaja,

Tegelikult on oluline aeglane elu! Võta aega kalliste inimestega leiba murda, naerda, laulda ja olla, tohutu turbulentsiga keerlevast rattast korraks maha astuda. Tunne huvi, leia asju, mis panevad silma särama, kuula ja kõnele. Minu eeskujuks on ema, kes raskest jalaoperatsioonist end tervesse ellu tagasi võitles – väga vabalt võib juhtuda, et kui talle helistan, sõidab ta näiteks rattaga või teatab, et plaanib male varasemast tõsisemalt ette võtta. Samuti mehevanemad, kes tänaseni toovad spordivõistlustelt oma vanuseklassi tiitlikohti, käivad mitu korda päevas järves ujumas ja kasvatavad suure osa toidust ikka ise. Nii et polegi tarvis imet oodata – meie emad ja vanaemad, isad ja vanaisad teavad juba ammu hea elu saladust.