“Kuuuurijas” laineid löönud noore pere kodukaotuse lugu on kaasomandi küsimuse jälle päevakorda tõstnud. Remondihull soovitab kodu kaasomandisse ostes õigustatult ettevaatlik olla.
Öeldakse, et ära enne jaura, kui oled teise inimese kingades kõndinud. Ehk siis kui sul on sarnane kogemus, alles siis saad teise inimese murest aru. Ma siis võtan sõna, sest olin aastate eest pea samas punktis, kus see noor peregi.
Enne viimast kolme kodu sooritas Remondihull enda arvates ideaalse kodu ostu. Eestiagne funkelamu Tallinna kesklinnalähedases, ent rohelises rajoonis; mustsõstrapõõsad, õunapuud ja murulapp. Suur hoone oli jaotatud kahe kõrvuti sissepääsuga koduks, Remondihullu huvitanud kodu oli endiste omanike, professori järeltulijate käes ning teisel pool elas uusomanikust ettevõtja proua ja kahe lapsega.
Tundus justkui mõistlik diil: kokkupuutepunkte kahe pere vahel esmapilgul polnudki. Tulevased naabrid paistsid kenad inimesed, ütlesid, et neile tundus hind liiga kõrge, sellepärast nad ise teise majapoole ostust huvitatud polnud. Kuna aiamaalapp oli notariaalselt jagamata, olid kohe nõus ostu-müügitehingusse tulema ja maalapi õiglaselt kaheks ära jagama. Pärast õnnestunud tehingut käisin veel väikse tähelpanukingitusega heanaaberlikke suhteid kinnitamas. Elu valges majas õunapuuõite süles näis veerevat kui võõbatud pall.
Nii maakler, notar kui kõik kinnisvaraspetsidest sõbrad vannutasid majapooles mitte lillegi liigutama, enne kui ostueesõiguse kasutamiseks mõeldud kaks kuud täis saavad. Nii ma siis maksingi mõlema elupinna kulusid ja unistasin. Päris varsti avastasin, et naabripere oli oma majaosa krundipoolele kõvasti laiendanud, nii et aeda neile eriti ei jäänudki. Mis tähendas, et oma terrassi olid nad lihtsalt ehitanud vanaproua akna alla, nüüd seaduslikult mulle jagatud alapoolele.Tagantjärele ei mäleta enam, kas seda teadmist, et tõstku oma terrass mujale, ka uute naabritega jagasin, aga ju ma seda ikkagi tegin, sest…
….ostueesõiguse tähtaja kukkumise eelõhtul helises telefon. Toru otsas oli südikas naabriproua, kes teatas, et nad ostavad majapoole ise ära. “Meil on seadusega selleks õigus,” raius ta. Küsimusele, miks ta seda siis varem ei kasutanud, mugiseti midagi “pidasime nõu ja vaatasime ja leidsime vajamineva summa”. Tegelikkus oli lihtne: ilmselt püüti vara vanalt pererahvalt võileivahinnaga kätte saada ja kui selgus, et see pole võimalik, tehti teistmoodi.
Enam ma ei mäleta, kas nutsin. Eks vast ikka, sest unistuste purunemine on alati valus. Ja notaris soovisin, et õunapuuaed nad neelaks:) Tagantjärele tänan aga taevaisa, et ta mind sellistest naabritest päästis. Küllap täna jahvataks juba kohtuveskid meie omavahelisi “arusaamatusi.” Remondiraha jäi õnneks alles ja oli abiks, sest edasi tulid hoopis vahvam ja toreda naabriga paarismaja Viimsis ja mu südame kodu vanalinnas. Mõnikord võib ühe ukse sulgumine olla tõesti millegi kaugelt parema algus!
Kuid see pole sugugi ainus kaasomand mu kinnisvaraportfellis:) Remondihullu kõige esimene ostetud kodu kujutas endast kaasomandis kortermaja Kalamajas, mille mõttelised osad oli hasartne kinnisvaraärimees maha müünud. Lausa nii, et üks õnnetu naabrineiu oli ostnud oma arvates korteri, paberil aga mõttelise osana mitte-eluruumi pööningul ehk maakeeli tubli portsu õhku. Korteriomanditeks jagamine nõudis omajagu dokumentatsiooni korrastamist ja muidugi pidid kõik korteriomanikud, 11 inimest füüsiliselt ühel ajal notarisse tulema. Tehtud sai, kuid kerge see kindlasti polnud.
Ja muide, ka täna olen ma oma kodu mõttes kaasomanik, seda küll nüüd esmakordselt elus, sest kinnisvara mõistes, kui varasuhtes pole kokku lepitud teisiti, on abikaasad kinnisvara 50/50 kaasomanikud, Remondihullust sai kaasomanike esindaja korteriühistus ning temal omakorda on kohustus kõik otsused enne langetamist teise kaasomanikuga kokku leppida:) Ehk siis me mitte lihtsalt ei söö õhtuti elutoa laua taga perena snäkke, vaid peame kaasomanike koosolekut:)
Olulised asjad, mida seoses kaasomandis kinnisvaraga pead kindlasti arvestama:
Tee endale selgeks, mis on kaasomand ja mida see sulle ostul kaasa toob
Kaasomandi puhul käib jutt kinnistu mõttelistest osadest ning vastavalt asjaõigusseadusele kehtib kinnisvaraobjekti kaasomanikul ostueesõigus kahe kuu jooksul, kusjuures ta peab olema teadlik kõigist kõigist lepingu tingimustest, mis võiksid tema ostueesõiguse teostamise otsust mõjutada ning tema nõudmisel pead talle esitama ka ostu-müügilepingu. Mis tähendab sisuliselt, et ta võib ostueesõigust kasutada kasvõi teise kuu viimasel tunnil, aga selles ei saa ega tohi teda kuidagi takistada – see on tema seaduslik õigus, kuigi ta võib olla (ka kirjalikult) sulle kinnitanud, et ta seda teha ei kavatse.
Niisiis ära kindlasti alusta suure hurraaga kohe renoveerimist ja hoia need seaduses ettenähtud kuud kulud minimaalsed. Muidu pead pärast oma raha tagasisaamiseks kohtuuksi kulutama ja pole üldse kindel, mida või kui palju kompenseeritakse. Oma ostusumma saad aga muidugi tagasi!
Kaasomandis võib olla nii hoone kui ka seda ümbritsev krunt. Kortermajas, kus korterid om jagatud reaalosaga korteriomanditeks, on aga mõned hoone osad (trepikojad, kelder, pööning) ja kinnistu (parkimiskohad, aed) samuti kaasomandis. Nende jagamiseks on tarvis teiste korteriomanike 100% nõusolekut ja KÜ üldkoosoleku otsusest ning kvalifitseeritud häälteenamusest siin ei piisa.
Kaasomand tähendab alati kompromissi
Maakeeli tähendab see, et täpselt niisama olulised kui sinu soovid ja tahtmised on ka kaasomaniku omad. Inimeste vajadused ja võimalused (ka rahalised) on aga vägagi erinevad ja seega nõuab lahenduseni jõudmine alati kompromissi valmidust. Ära unusta, et inimestel on väga erinevad vaated elule ja sellele, kuidas ühiskasutatavat pinda peaks kasutama – üks tahab näiteks aias lilli kasvatada, teine parkida ja kolmas grillida.
Ära lase emotsioonidel end eksitada
Seda on lihtsam muidugi öelda kui teha, aga kinnisvaraostul on selge pea ja klaar mõistus vägagi olulise tähtsusega, kuigi just raskete objektide nagu kaasomandi puhul kipuvad mõned müüjad seda täpiliste tasside ja triibuvaiba nunnudusega uinutama.
Ära kuula udujutte nagu “kirjas pole, aga omade vahel on ikka kokkuleppele saadud” ja viiteid võimalustele nagu lisaruumi napsamine pööningu või keldri väljaehitamise arvelt. Viimane nõuab esiteks kaasomanike kokkulepet ja pole harvad juhud, kus huvilisel tuleb see teistelt kaasomanikelt nõusoleku saamiseks üpris soolase hinnaga välja osta. Teiseks pole üldse kindel, kuidas see tehniliselt välja veab, kas on teostatav ja kui palju maksma läheb. Usu ainult seda, mis kirjas ja reaalselt olemas!
Kokkulepped kinnita notariaalselt
Aumehe sõna on kahtlemata tore asi, kinnisvara puhul maksab aga notariaalselt kinnitatud kokkulepe. Mida detailsemalt notariaalselt kinnitatud kasutuskorras teiste kaasomanikega ära määrate, kuidas objekt on jagatud, seda vähem jamasid tulevikus. Saatan peitub tihti pisiasjades, seega ärge jätke ehku peale ka igasuguste kuuride ja kamorkade kasutust – muidu juhtub, et käite pärast kaks aastat kohtus sellepärast, et kellel oli ikkagi õigus oma moosid koridoris asuvasse sahvrisse tõsta:)
Sissepääsude, treppide kasutus, ka servituudi seadmine, kui see on teil nt oma kinnisvara juurde pääsemiseks vajalik, see tuleb notariaalselt kinnitada ja teha märge kinnistusraamatusse. Ja igasugused udujutud “kogu aeg on nii olnud, Jürka andis selleks juba vene ajal oma nõusoleku” pole seaduslik, kehtib ainult see, milles notariaalselt kokku lepitud.
REMONDIHULLU PÄEVARAAMAT 