Kus hoida leiba ja võid?

Ma ei tea, kuidas teil, aga Remondihullul on kõigil kuues kodus meelel ja keelel olnud küsimus: kus leiba ja võid hoida?

Minu lapsepõlves haarati leiba ja saia soojana, paberisse keeratuna külapoe korrusriiulitelt. Kodus ootas saia-leiba metallist leivakast, mille uks liikus üles ja alla ja ei mäleta küll, et leib seal hapuks või kõvaks oleks läinud. Muidugi ei ostetud seda sajaks aastaks valmis ka, vaid enamvähem niipalju, kui ära tarvitati. Tahke leib läks loomasöödaks, kuivanud sai saiavormiks, riivsaiaks, või lihtsalt saiakuivikuteks. Viimastest murdis vanatädi näiteks mõne toidu sisse palakesi – niisuguseid, mida moodne kokandus täna krutoonidena tunneb:)

Ühel hetkel asus sooja leiva asemele viilutatud ja kilekotis sööjat ootav kraam. Pehme oli see küll, ainult et hallitama kippus, va sinder. Ja hallitama läinud leiva-saiaga pole teha muud kui see prügikasti saata. Tjah, plastikkoti õhukindel ja soe ümbris on ideaalne bakterite kasvulava ja peagi on hallitus kohal. Paberkott kipub aga niiskust imama, mistõttu leib tahkub.

Proovisin õnne leivakastiga – kui see madal neljakandiline disainiime Skandinaaviast saabus, meenutas see mulle…tillukest kirstu. Jumala ausõna, iga kord lauast möödudes oli selline tunne, et keegi on surnud! Seega see leivakast pidi minema ja tükk aega ei leidnud uut, sest enamik olid väljanägemiselt, mis siin ikka ilustada, maru koledad.

Seejärel tulid koju suured ümmargused, kõrged kaanega potsikud, mis nägid küll stiilsed välja, aga igapäevasel kasutamisel selgus, et tegemist on rohkem õnneõngitsemisega – kuna kätt leivapurki sirutades ei teadnud kunagi, mis näppu jääb. Õhuauke polnud neis niisamuti, seega ilma kilekotita seal leiba hoida poleks saanudki. Ühesõnaga, mahavisatud raha.

Kõik, mida Remondihull soovis, oli hoida leiba köögilaual leivakastis, millel on ka väiksed õhuaugud. Ja et see kast oleks niisugune, et ei pea sealt iga kord leiba nagu lotot välja õngitsema. Aega läks aga asja sai ning nüüd on me köögis selline bambusest ja eraldi pleksiklaasist ustega leivavitriin. Ruumi jäi ülegi, nii et meepurgid said ka koha. Ja kummalgi korrusel on tagaseinas õhuaugud!

Pean meeles pidama, et kord nädalas tuleks leivakappi kindlasti kergelt niiske lapiga puhastada ja pärast korralikult kuivatada. Ja kindlasti võtan leiva enne leivakappi panekut kilekotist välja! Püsib pehme küll, just sõin möödunud nädala leivaviiluga võileiba, millel polnd häda miskit.

UPDATE: avastasime ootamatult, et alumise riiuli uks, mis peaks külgedelt magnetiga sulguma, jääb irvakile, sest keegi idioot tehases oli uksehinge koha valesti freesinud. Kruvisime nüüd uksehinge veidike kõrvale, aga juba palju tööd oli sellega ja veidike jäigi kruvi viltu:(

Võiga polnud lugu palju parem, sest alati, kui võileiva isu tuli, oli või külmkapikõva. Kes külmkapist võipaki on võtnud, teab hästi, et pead tükk aega ootama, enne kui toasooja võid leivale määrida saad.

Mäletasin, et lapsepõlves oli meil niisugune kaheosaline võitoos, kus võid hoiti toatemperatuuril vee sees. Vesi hoidis võid rääsumast, aga miskipärast oli uus aeg vaese prantsuspärase võitoosi lettidelt peletanud. Kui aga keraamik Kadri Jäätma teatas, et tal on kavatsus just niisuguseid võitoose tegema hakata, oli mu rõõm suur ja metsmaasikatega toosike kohe ka koju sisse kolis! Nüüd pole muud, kui võta leivakapist käär, määri aga pehmet võid peale ja rõõmusta, et elu on nagu kassil koorepotis:))