Nõukaaegsed pontšikud

Me kõik tuleme teatavasti oma lapsepõlvest. Remondihullu mäletamise aeg algab veidi enne Tallinna olümpiaregatti – ehk siis, kui nõukaaeg veel täies hiilguses olemas oli, Brežnev kõnesid pidas ja Miška taevasse lennutati.

Kes mind tunnevad, need teavad, et tegelikult on sovetiaeg mulle sügavalt vastukarva – sest ei saa olla nii, et olid küll koonduslaagrid, aga oli ka palju head. Aga see on on tegelikult ühe teise jutu teema ja kindlasti ei saa väita, et mu lapsepõlv polnud õnnelik, muidugi oli – sest mul on ju maailma parim ema, oli maailma lõbusaim isa ning magamistoa kapi otsas seisis turvaliselt kollane kõrvits (aitäh selle kujundi eest, Vadi!). Ning üks tuhandete peopesade puudutusest kulunud puitkäepide avas ukse pontšikumaailma:)

Pontšikubaaris oli alati natuke hämar, võibolla sellepärast, et selle ainsad aknad asusid kõnniteega praktiliselt ühekõrgusel ja ajaviiteks võis loendada möödaminejate jalgu. Aeg-ajalt litsus mõni onu või tädi nina vastu aknaklaasi, püüdes kindlaks teha, kas siis, kui uksest kaugel väljapool vonklev järjekord ükskord temani jõuab, noid pruunikaskuldseid hõrgutisi veel jagub või tuleb tal liivakoogi või kergelt kaardus kiluleivaga leppida. Ega seda ei teadnudki kunagi, sest meid, tavakodanikke lahutas pontšikumaailma kuningannast triibuline, päevinäinud ja erinevate plekkidega kaetud kardin luugi ees. Kui sul vedas, tõmbas pontšikumaailma valitsejanna eesriide kõrvale ja sa said oma silmaga näha, kuidas tema ees plekist kandikul kõrgus virn tumekuldseid, tuhksukruvihmas kümmelnud lõhnavaid pontšikuid, mida tema kõrgeausus kaheharulise kahvliga õnnelike sabasseisjate taldrikutele jagas. Kui sai otsa, sai otsa. Millal tuleb, ei tea.

Kui ma täiskasvanuks sain, oli kaheharulise kahvliga valitsejanna troonilt tõugatud ja tema kunagisest kuuma õli ja koorekohvi järele lõhnavast kuningriigist saanud midagi ÜRO reklaami taolist; miski imelik kogu maakera kööke ühendav söögikoht, kus pakuti kõike pitsast kebabi ja kartulisalatini. Sinna pole ma jalga enam tõstnud.

Aga kui tore Anneli Facebooki grupis “Nostalgilised köögi- ja söögiriistad” nõukaaegset pontšikukulpi müügiks pakkus ja mul, kes ma tavaliselt olen liiga aeglane trükkija, et parematest pakkumistest kinni hakata, õnnestus see endale saada, oli selge, et ma pean neid küpsetama. Neid pruunikaskuldseid õhulisi nõukapontšikuid!

Igaks juhuks ei guugeldanud ma “sõõrik”, sest minu meelest on see hakanud tähistama tänapäevast tihket ja suhkruvaabaga kaetud saiamaiust, kuhu sisse on peidetud praktiliselt kogu külmkapi sisu. Mina tahtsin neid lapsepõlve pontšikuid!

Ideaalse retsepti otsingul naasin venekeelsete saitide juurest eesti toidublogide juurde, kus Aniitram ka õhulisi pontšikuid tegema õpetab. Aga selle posituse kommentaarides kirjutab keegi Merle, et leidis kulbikarbilt originaalretsepti:
25 grammi pärmi lahustada 2-s klaasis soojas piimas (siis arvestati 200ml),jahu lisada niipalju, et tuleks hapukoore paksune taigen. Soola ja suhkrut lisada maitse järgi.

Nõukaaegsed pontsikud

Nonii, et mul värsket presspärmi polnud, võtsin:

1 pk kuivpärmi

400 ml käesooja piima

Niipalju jahu, et moodustuks paksu hapukoore sarnane taigen

Soola ja suhkrut maitsestamiseks

Kõigepealt segasin natukese jahuga kuivpärmi, soola ja suhkru ning valasin peale piima. Panin taignasegaja käima ja asusin jahu juurde lisama, kuni moodustus korralik paksu hapukoore sarnane mass – kes mäletab nõukaaja hapukoort, seda tummist ja siidjat, milles lusikas püsti seisis, vot selline peaks mu arvates tainas umbes olemagi:)

Lasin kahekordseks kerkida, ja toppisin taina kilest kondiitritorbikusse (kunagi olin selliseid ostnud, aga sobib ka lihtsalt tervava nurgaga kilekott). Soojendasin pisikeses paksupõhjalises kastrulis oliivjääkõli ja kontrollisin, kas õli on piisavalt kuum: libistasin sinna väikese taignatüki ja kui see pinnale kerkis ja pruunistuma asus, oli õliga kõik ok.

Kastsin kulbi kuuma õlisse, vajutasin torbikust taina kulbile ja lasin kulbil koos tainaga kuuma õlisse sukelduda – ära muretse, pontšik tuleb ise kulbilt lahti. Teise kulbiga õngitsesin selle pruunistununa välja ja sättisin köögipaberile nõrguma.

Tõsi, selle kõigega on üksjagu mökerdamist; eriti kui sa pole kondiitrikoti käsitsemisel eriti osav (ja seda ma ei ole). Ja korraliku kõhuka pontšiku saamiseks tasuks kulbile kaks tainatiiru peale teha.

Mitu inimest on küsinud, et kuidas teha nii, et tainas kulbi külge kinni ei jääks. Minu isiklik trikk seisneb selles, et võtad kuuma pontšikukulbi peale sealtsamast potist veidike kuuma õli: ja alles siis pritsid taina. Ja nõrguma tõsta pontšikud köögipaberile üksteise kõrvale, nt suurele köögipannile:)

Pärast saad tuhksuhkrut peale raputada, võtta juurde tassikese koorekohviga ning korraks lapsepõlve tagasi minna:)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s