Kui mahutaksin kogu oma elu ühte lausesse, algaks see nõnda: “Ühel kaunil päeval, täiesti juhuslikult”. Nii et peaasjalikult on mul lihtsalt pimedate juhuste kaardilauas marudalt õnne olnud:) Nii ka sel kaunil talvepäeval, kui tegin arvuti lahti ja seal ta oli – minu serviis. Õrn elevandiluukarava art deco kaunitar, kellegi vanemate pulmaportselan, ilmasõja ja muud turbulentsed pöörded vitriinkapis üle elanud. Istus seal ja ootas, millal ma ta koju viin ning pärast pikka reisi oligi ta lõpuks kodus.
Kunagi oli me kodus samasugune elevandiluukarva, lainelise servaga Langebraun, mille lauakatteentusiastist laps (see, kes neid ridu kirja paneb), tükkhaaval ära lõhkus, kuni järel polnud muud kui ühe kõrvaga suhkrutoos. Mis seal’s ikka, tass on tass, arvasid vanemad, ja edaspidi jõime suure maailmakuuendiku tehastes valminud kruusidest. Oma esimese päris-serviisi sain ülikooli lõpetamise puhul emalt kingituseks (seda Tšehhi iludust pidasid külalised tihti muuseas Villeroy&Bochiks). Ja nüüd siis Fein Bayreuth Sophienthal Bavaria, kuulsa Rosenthali laiatarbeharu.
Lugu roosilise nimega portselanikuningast, kelle elu varjutasid saatuse keerdkäigud
„Alles väärikas portselan lisab kodule selle kõrgkultuurse hõngu, mis kuulub tõelise daami juurde nagu hea parfüüm,“ pani Rosenthali portslelaniimpeeriumi pärija Philip Rosenthal möödunud sajandi viiekümnendatel naistele südamele, vannutades neid päikesereiside asemel portselani investeerima. Seda, et edu portselaniäris sõltub ennekõike õrnema soo „sisemise ilma“ hoomamisest, tabas ära juba tema juudi päritolu isa Philipp Rosenthal, kui 19. sajandi teises pooles kuulsa Hutschenreutheri käest Ameerika kauplejatele maalitud portselani osta üritas. Et aga tüüringlane oma ilustustega pütsikutest sugugi heal meelel loobuda ei soovinud, otsustas Rosenthal toorikutele ise maailma hakata ja pani 1880. aastal Erkersreuthis ise portselanitehase püsti, maalijaiks sellid ja abikaasa Mathilde, tõusva Berliini moedisaineri õde. Äri kippus aga siiski kiduma, kuni tuli läbimurre tõelise rahvalemmiku näol: portselanist tuhatoos, mis kujutas hõõguvat sigarit kirjaga „Sigari puhkeplats“.
Elu nagu seebiooper
Oli aeg liikuda klassikaliste prantsuse barokkstiilis serviiside tootmise juurde – sündisid kõlavate nimedega “Monbijou”, “Pompadour” ja “Louis XIV”, aina uued mustrid, Rosenthal üritas aina suuremat turgu hõlvata, klientideks kõrgaadel. Väikeettevõtjast oli vahepeal saanud 8 portselanitehase omanik – 1908 ostis ta Thomase vabriku, 1917 Zeidler & Co vabriku, mille kaubamärgiks sai Bahnhof Selb , 1926 võttis üle Kristeri portselanitööstuse Sileesias. Konkurendi edu vihastas Hutschenreutherit ning viimane kehutas ka kolleege Rosenthalile mitte enam toorikuid tarnima. Paraku Rosenthali sõitu see seisma ei pannud ning edust andis aimu ka jõukas elustiil, kust ei puudunud luksulikud eluasemed ja kõik muu hea eluga seonduv, väärtuslikud hobused ja kaunid naised. Viimaseid hindas ta eriti kõrgelt, ka tema kõige kaunimad serviisid kandsid naiste nimesid: “Isolde”, “Rosalinde”, “Lu” ja “Maria“.
Maria vallutas ka Rosenthal seeniori südame – abielu Mathildega oli 1913. aastaks purunenud ning väga sobivalt oli oma abielust doktor Alfred Frankiga vabanenud ka noor Maria Frank, toonaste Austria aristokraatide siseringist pärit kaunitar. Kuigi 61-aastase Rosenthali abielu temast 35 aastat noorema piigaga võiks pidada raha ja kaine arvestuse eesmärgil sõlmitud liiduks, polnud see siiski päris õnnetu – lisaks kahele tütrele varasema abikaasaga sai Rosenthal seenior Mariaga poja Philipi, kes kasvas kuninglikes tingimustes üles kodust kaugel välismaal, põhiliselt Šveitsis ja Inglismaal.l
Kodumaal arenesid sündmused aga omasoodu ning hilisemas sündmuste ahelas mängib rolli veel üks kärgperesse tulnud laps –kasupoeg Udo Frank abikaasa Maria esimesest abielust, kelle Rosenthal küll hiljem rahatuulutamise ja pillamise pärast kodunt välja viskas.
1936 ostab Rosenthal portselanivabriku Thomas Weidenberg-Sophienthalis. Puhuma hakanud tugevad natsionaalsotsialistilikud tuuled ei jätnud lõpuks puutumata ka juudi päritolu, terava mõistuse ja hiilgava ärivaistuga Rosenthali, kes enda arvates natsipartei juhtoinastega ettevõtluse teemadel küllatki heades suhetes oli. 1934. aastal teeb Rosenthal enda arvates taktikaliselt olulise ja ärile kasuliku sammu, taandudes vabatahtlikult omaenda ettevõtete juhtimisest ning lubades Goebbelsil „oma mehe“ direktorite nõukokku suruda, et firmat juudi ettevõtete boikotist säästa ja alul tundus, et see võibki õnnestuda, sest ettevõttele jäeti alles juudi nimi. Kuid taandumine vallandab sündmuste ahela, mis viib firma selle looja käest hoopis.
Et mitte natside rassiseaduste hammasrataste vahele jääda, läheb otsustusõigus Rosenthali tehase üle hoopis rahatuulutajast kasupojale Udo Frankile. Sellega ei lepi varanduse kaotuse kartuses tütred Klara ja Anna ning viimase pojad teevad kohtule avalduse vanaisa teovõimetuks tunnistamiseks. Algab inetu, poriloopimisest pungil kohtuvõitlus ning 1936. aastal tunnistavadki arstid toona 81-aastase Rosenthali portselaniimpeeriumi rajaja vaimuhaigeks ning ta määratakse eestkostele. Rosenthalist saab aktsiaselts, aktsiad liiguvad pärijatelt Baierimaa hüpoteegipanga kätte. Aasta hiljem Rosenthal sureb, tema kunagi kunstiväärtustega hiilanud villast Starnbergeri järve ääres saab hüljatud tondiloss. 47-aastane Maria ei leina kaua, vaid kolib Cannes’i ning läheb mehele prantsuse aristokraadile de Beurgesile.
Kadunud poja tagasitulek
Oma töösturist isa õnnetu saatus jõuab poeg Philipini liiga hilja. Revolutsioonilise meelega nooruk on vahepeal proovinud prantsuse leegionäride armees Hitleri vastu võidelda, sealt tsiviilellu naasnud ning jõuab lõpuks kodumaale ja saab emaga kahasse kokku 11% pereettevõtte aktisiatest tagasi. Ta on pärinud oma isa hiilgava ärivaistu ja julged ideed, pääseb oma ettevõtlikkusega firma juhtkonda ning raputab stagneerunud portselanitootmist korralikult, tuues toob kaasa uusi vorme ja suundi. Moodne Rosenthal murrab ka Ameerika turule, kuid seal pidurdab hoogu ettevõtja kirev eraelu, millega konservatiivse ilmavaatega jänkid leppida ei taha – noorel Rosenthalil on käsil nimelt järjekorras neljas abielu. Sünnivad laiemale tarbijaskonnale suunatud tooted, funktsioon dikteerib vormi ja kõrgaadli kõrval jõuab portselan lõpuks ka tavatarbija söögitoa lauale.
Üheks ärilises mõttes kasumlikuks otsuseks saab ettevõtte kunagise reklaamijuhi Karl Otto Hermannsi (taas)palkamine, kellega noor Rosenthal Inglismaal tutvus. Mõni aeg Suure Lombi taga portselaniäri jälginud Hermanns võtab üle ukselt uksele müügi – sündinud on laiatarbeportselani haru, mille edasimüüjateks ja agentideks nn „tavalised naised“, kes oma naabuskonna daamidele nõusid pakuvad. Just see toob portselanitarbijateks ka tavainimesed ja kasvatab oluliselt ettevõtte kasumit. „Portselan on naiste jaoks mitmel moel oluline. See tähistab prestiiži, kvaliteeti, ilu, romantikat, peretraditsioone ja kujutab endast samal ajal investeeringut,“ on arvanud Karl Otto Hermanns.
Philip Rosenthal arendas samal ajal tootedisaini koos toonaste disainitippudega – modernse tootesarja lõi Rosenthalile näiteks Soome kultusdisainer Tapio Wirkkala, saksa ahrhitekt ja disainer, Bauhausi juhtfiguur Walter Gropius visandas Rosenthalile kultus-teeserviisi TAC. Rosenthali äri jagunes mitmeks haruks, millest “Thomas”, “Fein Bayreuth Sophiental”, “Johann Haviland Bavaria” ja “Krister” said ellu kutsutud laiatarbenõude tootmiseks. Tänaseni eksisteerivateks kaubamärkideks on Rosenthal studio-line (disainportselan ning klaasist ja portselanist kunstiesemed), Rosenthal Tradition (klassikaline portselan, varasem Rosenthal Classic); siis Rosenthal meets Versace, luksuslik portselan alates aastast 1992 (koostöös Versace’iga), aga ka Thomase disain-tarbeportselan, tava- ja suurtarbijatele suunatud nõudetootja Hutschenreuther, gastronoomiaettevõtetele soodsa hinnaga lauanõusid pakkuv Arthur Krupp, alates 2013. aastast ka Arzberg, ning diVino by Rosenthal klaasid.
REMONDIHULLU PÄEVARAAMAT 