Ma olen küll endale lubanud, et ei blogi suhetest mitte kunagi, aga noh, naine annab sõna, naine võtab sõna:) Lihtsalt vaadates ühe välismaise reality “Abielu esimesest silmapilgust” paare feilimas, siis tekkis mõtteid, mis ehk aitavad kedagi.
Kes ei tea, mida “Abielu esimesest silmapilgust” kujutab, siis seal valivad eksperdid erinevate intervjuude ja katsete käigus välja paarid, kel võiks olla parimad võimalikud eeldused vastastikuseks sümpaatiaks ning sellest vormuvaks pikaajaliseks abieluks. Vot siis need inimesed abielluvadki. Pimekohtingul. Eks see ekstreemsevõitu ole ja Eestiski on seda sarja katsetatud (no ausalt, sel Eesti omal polnud tegu ega nägu, total crap). Aga näiteks Saksamaa versiooni puhul tehaks väga põhjalikku eeltööd ning esimese saate esimene paar püsib koos tänini.
Kui aga rääkida suhetest üldiselt siis ega see väga harv juhus polegi, kui inimesed armuvad ja abielluvad tõesti armastusega esimesest silmapilgust, mitte abielu sõlmimine pole miski, mida otsustatakse keskealistena pärast 15 aastast kooselu “sest noh, las olla siis see paber ja vaevalt kedagi paremat ka enam kohtab”.
Aga jah, nagu öeldud, oma tutvusringkonnast tean vähemalt 4-5 paari, kes kõik on abiellunud üsna varsti pärast tutvumist, siinkirjutaja ise kaasa arvatud. Nagu romantilises filmis: kohtad üht inimest, sädemed lendavad ja ta palub sind endale abikaasaks veel enne, kui olete soetanud maja, kolm last ja koera.
Päriselul on kahjuks romantilise filmimaailmaga üsna vähe pistmist, mis tähendab, et argipäev veeretab noorpaari teele kõiksugu katsumusi, millest mõned on sellised, et löövad tükiks ajaks lapiti vastu maad. Mis tähendab, et kuigi kuus puuda soola veel koos ära söödud pole, peab sellest püüdma siiski kuidagi elu, tervise ja abikaasaga läbi tulla.
Aga on üks asi, mis mulle tundub küll et saab paljudele vastsetele paaridele komistuskiviks, mõtlesin, kui vaatasin ekraanil tönnivat piltilusat tüdrukut, kes oli neli päeva tagasi abiellunud oma unistuste mehega. Mees nagu kompvek, väärtused paigas, hoiab teda nagu silmatera. “Neli päeva tagasi olid liblikad kõhus, nüüd mitte ühtegi. Mitte ainsamatki!” ahastab tumedapäine kaunitar. Mis siis juhtus?
Kui kerida tagasi tüdruku intervjuude juurde nelja päeva eest, selgub, et latt oli pöörases kõrguses. Mitte ainult tulevasele kaasale, vaid ka iseendale. “Sellest saab unelmate abielu, ma tunnen seda ette,”, “See lihtsalt peab õnnestuma”, “Ma olen nii palju elus kõrvetada saanud, nüüd ei saa see enam juhtuda,”, “Ma pean olema parim. Ja tema peab olema parim. See lihtsalt PEAB õnnestuma!”
Whoaa, natuke nagu enne Eurovisiooni finaali või murdmasuusatamise olümpiavõistlust, kus kõik teavad, et seekord lihtsalt peab tulema võit! Ja kui võida, ongi maailma lõpp. Kildudeks. Kõik.
Ma olen nõus, et abielu sõlmimine ON kahtlemata suur asi, mida suur osa meist teeb korra elus. Ehk siis võimalus, mis ei pruugi su eluaja jooksul enam korduda. Selge on see, et nii nagu olümpiavõistluse starti ei lähe keegi ka perekonaseisuametisse juba ette käega lööma. Ma vähemalt tahan uskuda, et ametniku ette astutakse kavatsusega anda endast parim. Kas sellest piisas, on näha finishis, ent kui juba ette ennast võimsalt survestada (“see on mu ainus/viimane võimalus, ma ei tohi feilida”), võib juhtuda, et põledki kohe pärast starti särinal läbi.
Alles siis, kui mõistad, et abielu õnnestumiseks ei pea sa tegelikult olema maailma kõige parem abikaasa, maailma kõige jõukam inimene, personifitseerunud entsüklopeedia, meistrimehe musternäidis või imekokk, ei pea olema 24/7 imekaunis ning kõige krooniks muinasjutuline ema nagu Ines Aru “Nukitsamehe” filmis, saad olla sina ise. Lihtsalt üks tavaline inimene, oma parimate ja mitte nii ihaldusväärsete omadustega, kes iga päev püüab anda endast parima, armastades samasugust kaaslast enda kõrval. Ja kui midagi ebaõnnestubki ega lähe nii nagu plaanisid, siis see on ka OK. Elad ise ja lased teistel elada, ja kuni nad surnud pole. Ongi happily ever after.
REMONDIHULLU PÄEVARAAMAT 