2019 on kuulutatud Vana-Võromaa maitsete aastaks ning selle kirjatüki autor, kelle juured on Navil, selles maruvahvas kohas Võru külje all, kust on pärit ka vähemalt üks kuulus poliitik ja teine vähemalt sama kuulus kunstnik, mõistagi rõõmustas taolist uudist kuuldes.
Mu lapsepõlvesuved möödusid just seal: hoovis, kus kasvasid pärnad ja kirsid ja mille servast algas mustika-maasikavälu. Kus vaarikavarred, mis madalatest akendest vaat et sisse kiikasid, peitsid tumepunaseid, magusast mahlast peaaegu lõhkevaid marju. Ja jalgrattaga sai kärutada kollases natuke kipakas puumajas asuvasse poodi, mille ühes otsas olid raamatud, lüpsikud ja kummikud ja teises see toidukraam, mida sügaval sovetiajal maapoodi müügiks jagus (põhiliselt liköör, klaaskompvekid ja ungari pekk) ning mida siis mahlakalt terava huumorimeelega müüjatädi Lii leti tagant ostjatele ulatas. Värsket ja ülipehmet saia ja leiba olid samuti alati saada ja kui ma midagi täna taga igatsen, siis seda hapukat, kergelt augulist, õhulist vormileiba. Ma lihtsalt ei saa aru, miks tänapäeval peab leivasse ilmtingimata koogimõõtu suhkrut kallama, rosinaid ja pähkleid lisama ja ikka seda moodustist jonnakalt leivaks nimetama…
Linnapäev, kui Võrru sõideti, oli täielik luksus! Seda sai lubada ainult vahel väga harva, peamiselt koos isa-emaga (kes teadagi suviti pidid rügama ega saanud puhata). Võis juhtuda, et läksime trahterisse, kus friikartuleid tehti ahjus ja päriskartulist ja need koos munaga hakkbiifsteegi või kuldse karbonaadiga viisid keele alla. Või siis õnnestus koos vanaemaga jõuda linna veel lausa nii vara, et linna ainsas kioskis polnud suussulav plombiir veel otsa lõppenud ning seal, suvekuumuses roiduva väikelinna pargis jäätist limpsides olin ma veendunud, et see, sõbrad, ongi absoluutselt täiuslik õnn.
Meie kodus, vana talumaja köögis tehti alati mingit toitu. Suurema osa köögipinnast võttis enda alla tohutu puupliit ja mäletan, et millalgi uuemal ajal pidasid innovatsioonimeelsem noorrahvas gaasipliidi toetusgrupist ja puupliidi austajad maha tuliseid vaidlusi. Igatahes leidsid lõpuks mõlemad köögis omale koha, kuigi puupliidi tähtsust ega tähendust ei vähendanud see mitte: ikka valmisid seal särisevad kohevad pannkoogid, praelihale valati kuldset kastet ja kartuleid keedeti aukartustäratav potitäis. Veidi kaugemal, raudse riivi taga sahvririiulitel ilutses vekitud aiakraam, suitsuliha ja süldikausid, aga ka omatehtud või, koguni lihatünn soolalihaga seisis päris ammusel ajal nurgas. Ahi, too maja süda, ei jõudnud samuti eriti jahtuda, sest seal valmisid pudrud, hautised, pirukad ja magusalt lõhnavad kaneelisaiad, pehmed nagu kassi kõht.
Laupäeviti, siis kui kõik suitsusaunast tulnud, kaeti söögitoas valge linaga laud, liudadel aurasid kartulid, ahjuliha, hautatud juurviljad, kenitlesid värske tomati- ja kurgiviilud. Kõhukast kannust valati klaasidessi punasesõstramorssi, täiskasvanutele ka pitsike haljast riigiviina, magustoidukausikestes ootas siidine karamellkissell mustsõstramoosist silmaga ja onu mängis akordionil mõnda lõbusamat või olenevalt olukorrast, ka lorimat lugu.
Mult on päris palju küsitud, kust on pärit mu toidutegemise kirg. Usun, et tähtsaim, mille võtsin kaasa sealt, tolle madala talumaja kuumast köögist, oli armastus ja lugupidamine tooraine vastu. Pärastsõjaaegne põlvkond, see minu vanemate ja sugulaste oma, oli kasvanud puuduses, kus igal toiduainel oli kulla kaal ning seda osati hinnata. Nad õppisid soola ja pipra ja oma aia ürtide abiga valmistama kõike ja kõigest midagi maitsvat ning tänapäeval, kus poodides müüdavat on kaugelt rohkem kui hing ihkab, kipub ära kaduma peamine – armastus toidu vastu. Seda olulisemad on hetked, kui kusagil selle ammukadunud tunde taas üles leiad ja esimest palakest suhu pannes viib see sind rännakule ajas, sinna, kus laual auras ehe ja aus kodune pidusöök.
Just sellele mõtlesin, kui paari päeva eest Munamäe jalamil Suures Munas einestasime. Täpselt ei mäleta, aga nende slõuganil seisis umbes nii, et hea toit ja mõnus seltskond – ja täpselt seda, muide, sealt ka leiab! Pluss setting ehk ümbritsev loodus – asukoht on lihtsalt imeline.
Kuigi toidu suhtes on nad tagasihoidlikud – toit pole Suures Munas mitte lihtsalt hea, vaid suurepärane! Mitte kusagil Eestis pole ma saanud kopra- või sokuhautist (ulukeid kütivad kohalikud jahimehed) – toorainet komplimenteerivalt maitsestatud ja valmistatud. Kaaslaseks selleri- või kaalikapüree, grillitud värvilised juurikad (muide, ka need kollased ja lillad lillkapsad on Võrumaa kraam). Eelroogadeks samuti ikka kohalik suitsuliha ja juustud, kohapeal valminud määrded, ei mingeid maailma teisest otsast rännanud oliive või kikerherneid. Isegi limonaadi teevad nad ise ja veganitelegi pakutakse kohalikust kraamist pearooga.
Kõike seda naeratusega, mõnusa olemisega, nii nagu polekski sa toidukohas, vaid sõprade juures külas – kusagil, kus toit valmib veel armastusega. Ja teatavasti kõige kauem ja õnnelikumalt elavad inimesed, kes söövad oma kodust 50-100 km raadiuses kasvatatut, aga Eesti väiksust arvestades tasub ükskõik millisest nurgast ikka Võromaale sõita ja selle maanurga keelt allaviivaid maitseid nautida.
REMONDIHULLU PÄEVARAAMAT 