Remondihullu agaramad fännid on kindlasti märganud, et meie hästivarustatud köögis on üks vidin juures: pastamasin in da hauss! Aga kas tast kasu ka on või?
Kui armas abikaasa mult küsis, mida ma pulma-aastapäevaks kingiks soovin, siis vastasin, et pastamasinat. Mulle tundus kuidagi, et värske pasta valmistamine automaatselt (ja ise teed samal aja midagi muud) on juuuube äge mõte. Me vana itaallane (see vändaga jurakas, mis pastatainast vuristas) puhkas juba mitmeid aastaid prügimäel ja kuigi me pastat just üleliia tihti ei söö, tundub mõte värskest pastast ikka ju ahvatlev. Peedipasta, pestopasta, porgandi ja sajaürdipasta – ole ainult mihkel ja mõtle retsepte välja!
Uus masin tuli ühest lõpuväljamüügist uskumatult soodsa hinnaga ning jõudis teisest ilmaotsast koju kiiremini kui võinuks arvata. Mis omakorda kinnitab mu viimase aja tähelepanekuid, et veebis on poodelda soodsam ja muretum kui kauplustes.
Et abikaasa jõudis samal ajal koju, hakkasime suure õhinaga pastatama. Masinaga olid kaasas nii mõõdutopsikud, puhastushari kui ka retseptiraamat. Konstruktoritest eluaeg vaimustuses olnud abikaas sättis karbis olnud osad kokku ja retseptiraamatust valisime kõige lihtsama nisujahupasta(meil 0-nisujahu ehk pasta/pitsajahu, mida müüakse nt Maksimarketis). Kaasas on ka kõik mõõdutopsid ning retseptiraamat manitseb üsna kurjalt täpselt kirja pandud koguseid mitte muutma.
Võtsime siis täpselt nagu kästud koguse jahu, niristasime kaane vahelt sisse muna-vee segu (täpselt nagu õpetuses) ja jäime ootusärevalt põrnitsema, millal otsikust penned välja vormuvad. Aga et segu tundus meile äärmisel kuivavõitu, niristasime retsepti karmidele käsulaudadele vaatamata veel vedelikku juurde. Ja siis veel natuke. Tulemuseks plöts ehk siis masin ummistus, panime seisma ja pidime kõik ära puhastama. Olgu öeldud, et vedelama taignasegu kättesaamine masina osakeste vahelt on VÄGA vastik ja raske.
Mis kehvasti, see uuesti, niisiis võtsime jälle topsi jahu, muna-veesegu ja asusime masinat vuristama. Seekord vedelikku ei lisanud ja tõepoolest vupsasid peagi välja täiesti asised penned! Sain sellest nõnda palju innustust, et valmistasin järgmisel korral juba ise ja üksi endale lõunaks midagi spagettini/tagliolini vahepealset.
Muidugi tuleb see ikka korralikult al denteks keeta. Ja seejärel millegi suupärasega segada – mina valisin mereannid. Mis saaks olla veel maitsvam kui tagliolini ai frutti di mare! Nom. Nomnom. Nomnomnom.
Aga et mul on kujunenud heaks kombeks masin kohe ära puhastada, siis puhastamine on masinal ikka jätkuvalt väga tüütu. Tõsiselt tuleb see pisikesteks osadeks lahti lammutada, taignaosakesed aukudest kätte saada (harja, hambatiku ja kraani survega) ja üleüldiselt väga nüüd just seda tegema kah ei kisu.
REMONDIHULLU PÄEVARAAMAT 