Eile varaõhtul kolm aastat tagasi tegin ma ühes Tallinna vanalinnas asuva lounge’i ukse lahti, teadamata, et just seal ta on: mu elu armastus. Ta istus poolküljetsi minu poole, ent kui ta pöördus ja naeratas, jäi aeg korraks seisma.
Selle armastusevärgiga on veits nagu Pipil spungiga, et otsid ja otsid ja päris kindel pole kunagi, kas ei saanud ta mitte mütsiriiulisse või ei sõitnud suvitama Sajusaartele. Mõnda konna tuleb paratamatult suudelda ja tõdeda, et printsiks muutumine on kõvasti ülehinnatud või pole sa lihtsalt see õige printsess, kes just sellest konnast printsi välja võlub (mis ei tähenda, et see üleüldse võimatu oleks, no hard feelings, eksole). Kuni ühel päeval kohtad Seda Õiget, vaatad tema helesinistesse (või pruunidesse või rohelistesse) silmadesse ja saad täpselt aru, mida oled kogu aeg otsinud.
Me abiellusime paar kuud hiljem ja see tunne, mis mul teda nähes tol päris esimesel õhtul oli, pole kuhugi kadunud. Siis me veel ei teadnud, et ränk õnnetus luurab nurga taga, et ühel täiesti tavalisel kevadisel pärastlõunal muuta meie mõlema elu. Igaveseks. Öeldakse, et liiga palju ilu ükskord käärib raevuks – jumalate omaks siis, kui soovite.
Mõnes mõttes olen tagantjärgi sellega leppinud ja mõelnud, et küllap oligi hea, et elu rängim proovikivi tuli üsna kohe läbida. Sest et sellest hullemaks enam minna ei saa. Mida iganes sa ka ei planeeriks, ülakorruse režissööridel on omad plaanid ja ootamatu twist pöörab kõik pea peale.
Vaatan vahel sakslaste versiooni saatest “Abielu esimesest silmapilgust”, kus ekspertide poolt välja valitud ja justkui ideaalselt sobivaks tunnistatud inimesed kohtuvad oma partneriga esmakordselt perekonnaseisuametis. Roosiline algus pöördub üsna pea inetuks peredraamaks, kus noor naine oma kallimat mingi salati pärast tänitab. Kui too siis end abitult kehtestada püüab, järgneb mitmeminutiline monoloog teemal: ma lähen minema, mina ei pea seda kannatama! Vormige mulle inimesetainast ideaalne kallim, muidu ma ei mängi!
Vaatan neid lumehelbekesi ja mõtlen, et mida teevad need inimesed siis, kui juhtub midagi tõeliselt hullu? Meie vanaemade mehed läksid väikelaste juurest rindele. Pered viidi Siberi sunnitöölaagrisse otse söögilaua tagant. Mu ema sõbranna isa lasid nõukogude sõdurid maha koduõuel, oma abikaasa ja laste silme all.
Kui ma midagi olen õppinud, siis seda, et elu ei anna mingeid garantiisid. Pole olemas ideaalset valemit, mis loob sulle ideaalse abielu unelmate kaaslasega. Naljakal kombel on mu sõpruskonnas hulk paare, kes naitunud üsna lühikese ajaga. Ja kui keegi püüab Galiliti väljamõeldud tegelase, pimeda Lööne sõnadega Matt Ruhve pruuti kohutada, et: kiired pulmad, kiired lõpud, meenuta, et tegemist on ikkagi ilukirjandusega. Garantiisid elus lihtsalt pole, pead ainult julgema riskida, sest võita on terve maailm. Loeb vaid see, mis siin ja praegu, ole tänulik iga päeva eest, mis võimaldab sul tunda armastust ja õnne.
REMONDIHULLU PÄEVARAAMAT 