Kukkusin ühel päeval Abikaasale kurtma, et ma tunnen puudust vana aja asjadest. Eriti nendest vana aja maitsetest, kus kõik toidud maitsesid veel nii, nagu nad maitsema peavad. Lihtsalt polnud maitsetugevdajaid ja kodus tehti kogu toit algusest peale ise – mitte ei raputatud välja kulinaaria soojakotist. “Sulle lihtsalt tundub, et lapsepõlve maitsed olid midagi erilist. Kui sa täna samu asju sööks, poleks see sugugi nii,” arvas Abikaasa. Aga lihtsalt väga kurb on vaadata, kuidas Selveris on lihalett asendunud pakkidega – kaks lihalõiku mingi mögina sees, nagu miski kosmonauditoit …oh, ommm, ma ei hakka parem ennast vihastama.
Panen siis parem ühe random köögipildi, sest neid ei saa olla kunagi liiga palju ja ma lihtsalt armastan oma ilusat kööki (pealegi teeb see mul alati tuju jube heaks)
Oh jaaa…..omnivoori, hobikoka ja toiduajakirjanikuna olen söönud pea kõigil kontinentidel, Michelini tähega pärjatud restoranidest tänavatoiduni. Ja ometi, kui ma silmad sulen, kangastub mulle nõukaaegne kiiskavvalge laudlina, kus “väikse preili” ette asetati taldrik tumekuldse krõbeda koorikuga karbonaadiga, sidruniviil kelmikalt püsti, saatjaks kuldsed vana aja friikartulid – pontsakad, pealt krõbedad, seest pehmed. Oh deem, ma olen püüdnud neid kodus järele teha, aga siiani pole õnnestunud – ilmselt oli tegemist päris kartulist viilutatud lõikudega, mida ahjus küpsetati, aga mul ei kuku see kunagi välja nii, nagu omaaegses Virus, Kevades, Volgas, Tarvases, Kaunases või muudes kohtades…
Es lebe das Schnitzel!
Snitsel on minu arvates küll kõige lihtsamini valmistatav lihalõik üldse (ilmselt paljud minuga ei nõustu, aga siiski). Päris šnitslil pole aga midagi ühist selle jubedikuga, mida kauplused lihaletis pakuvad; tükk aega seisnud lihalõik nätskeks niiskunud koorikus. see on nagu FUI. Fui, fui, fui.
Päris šnitsel keeratakse kokku minutitega. See on tumekuldne, krõbe, koorik krõmps!!! Väidetavalt on parima šnitsli paksuseks vaid 0,5 cm – ehk siis õhuke ja krõbe, ja terve praetaldriku suurune. Jah, ma tean, et ehtne viini snitsel valmistatakse vasikalihast, aga ehtne Remondihullu snitsel sealihast:)
Siin minu MAAILMA PARIMA ŠNITSLI retsept:
- sealiha (mina kasutan väikse rasvasilmaga sealiha)
- isetehtud riivsaia (seda saab teha köögikombainiga kuivanud saiast)
- muna
- jahu
- soola-pipart
- praadimiseks kvaliteetset oliivjääkõli
- maitsevõid ja sidrunit kaunistuseks-maitsestamiseks (soovi korral)
Kõigepealt saavad sealihalõigud korraliku keretäie – tambi need lihahaamriga paberõhukeseks! Maitsesta soola-pipraga. Siis keeruta lõike korra jahus (patsuta korralikult mõlemalt poolt ja raputa maha liigne jahu), seejärel lahtiklopitud munasegus ja kõige lõpuks riivsaias. Vala pannile rohkelt oliivjääkõli (see ongi praadimiseks mõeldud) ja friti seal šnitsel mõlemalt poolt korralikult. Ja ongi valmis! Maksimaalselt 15 minutiga:)
Kes söönud, on kiitust mõmisenud:) Ja btw, algusest lõpuni ise tegemine annab korralikult säästu.
Kuidas teiega on, kas tunnete mõnest vana aja toidust puudust?
REMONDIHULLU PÄEVARAAMAT 
Tõsijutt! Vana hea retro köök on ja jääb meile armsaks, sest sellist šnitsli ja kotleti aroomi võis tunda igas kodus. See oligi kodu lõhn, toidu lõhn. Keegi pidi ometi neid valmistama, sest kaupluses valmistoodangut polnud. Olles ise 110% köögihull, katsetades uut ja vana, moodsat ja vähem moodsat, tuletades vanadest retseptidest ja väänates uusi retsepte, peab tõdema, et osati süüa teha ennemuist ja polnud selleks vaja lookas lette ega kulinaarset vaistu. Masso kokaraamat ja Lilian Kosenkranius teles olid hädasolijale abiks 🙂
MeeldibLiked by 1 person
Jaaaa! Kotlet! Oh see oli maitsev!
MeeldibMeeldib
Neidr vana aja Kaunase resto friikartuleid tehti ikka toorest kartulist ja frititi õlis 🙂 aga kartul peab olema hea 🙂 vees seisnud mõned tunnid. ( Mu ema töötas Kaunases peakokana ;))
MeeldibMeeldib