Olen juba ühes oma varasematest postitustest rahast ja kokkuhoiust koduga seoses kirjutanud. Ja teema on aktuaalne, sest kõik koduga seonduv, alates oma kodu soetamisest kuni väikeste kaunistusvidinateni välja, kipuvad rahakotist päris kena kopika välja raputama.
Sattusin juhuslikult sellisele toredale finantsasjadest kõnelevale blogile nagu Finantskiirtee – sealgi kõneldakse asjade ostmisest. Koduasjade puhul ahvatletakse ostjat kiirelt sajalisi luhvtitama, ning kui sul seda va krõbisevat napib, pole hullu, krediitkaart ja järelmaks aitavad. Ning enne kui arugi saad, plekid aastaid näiteks ulmelise hinnaga mullivanni või mõnd muud luksuseset, ilma milleta oleks väga hästi läbi saanud.
Okei, üks asi on ka see, et Eesti sisustuspoodides on asjad ikka minu arvates VÄGA KALLID. Väisasin just möödunud nädalal üht sisustusbutiiki: sohvapadjakate: 26 eurot, pisike tekstiilist lambivarjuga ja kõige harilikuma puust jalaga laualamp 64 eurot. Võiksin seda nimekirja jätkata, kusjuures tegemist oli Made in Bangladesh vms kaubaga. Ei see, polnud käsitöö ega disain, te kuulsite õieti: suvaline liinikaup, mis ilmselt kusagilt PotteryBarn vms outlet-laududest pärit.
Teisalt küsiks ma ettevõtjana: no ja siis? kui klient on nõus sellist raha välja käima, miks ei võiks ma sellist raha küsida? Kah õige. tahavad osta, maksavad. Ja maksvavadki.
Võibolla on asi ka selles, et suur osa tarbijaid tunneb odavat asja ostes justkui piinlikkust, et: ohissand, külalised vaatavad, et mul mingid odavad asjad. Well, see, et mingile asjale on butiigis 200% juurehindlust otsa keevitatud, ei tähenda veel tegelikku kvaliteeti. Sest tegelik kvaliteet maksab liiga palju ka nutika kaupmehe jaoks, kes tajub üsna hästi, kustkohast see Eesti tarbija valulävi läheb.
Mitte alati ei pruugi odav tähendada aga midagi mõttetut ja koledat. Sattusin mõni aeg tagasi näiteks Haapsalu Realiseerimiskeskusse. Kes ei tea, mida Realiseerimiskeskus endast kujutab, siis see on niisugune kauplus, kuhu tuuakse pankrotistunud ettevõtjate kaup, lootuses midadgi veel müüa, et võlausaldajatele tasuda. Olin alati arvanud, et tegemist ei ole kohaga, kust võinuks saada head kraami kodu jaoks, aga oli lausa vastupidi: nutikas koduomanik saab seal shopates päris kena kopika kokku hoida! Näiteks kõige suurem pakk nõudepesumasina tablette maksis u. 11 eurot (tavapoes 20 ringis), Bohemia veiniklaaside komplekt oli samuti 11 EUR. Kohe kahju, et veiniklaase tarvis polnud:)
Ostsin sealt kolm toredat asja, mis mu majapidamist igati rõõmustavad ja rahakotti sugugi auklikuks ei röövinud.
Kõige kallim ost oli Jamie Oliver’ suur (34cm läbimõõduga) taldrik – Koduextra müüb seda 16.77 EUR, Realiseerimiskeskuses maksis see 10,77 EUR. Olin ammu otsinud suurt pitsataldrikut meie pere pitsafännile, nii et superleid:)
Vannitoaasjad mahuvad nüüdsest kenasti sellesse riidega kaetud suurde pajukorvi: hind 6,70 EUR.
Last, but not least: skandinaavia stiilis kööki ideaalselt sobiv hall pajakinnas, 2,35 EUR.
REMONDIHULLU NÕUANNE:
tark inimene vaatab ringi ja võrdleb hindu. Mitte alati ei ole kallis ka kaunis ja kvaliteetne: ära lase ennast ülehinnatud liinikaubaga pügada, vaid kõrvuta hindu erinevates sisustuskauplustes. Ka odavpoodidest võid teinekord midagi täitsa mõistlikku leida. Kui võimalik, osta aga Eesti tootjalt või disainerilt: nii toetad kohalikke tegijaid ja võid oma kodu kaunistada tõelise loominguga!
REMONDIHULLU PÄEVARAAMAT 
Väga õieti kirjutatud,ei pea alati seda esimest ettejuhtuvat ja hirmkallist ostma.
Veel on mõistlik vaadata osta.ee,kus inimesed müüvad kingitud asju,mida nad ei vaja ja mõõtudele enam mitte vastavaid esemeid(nt.on keegi kaalus juurde võtnud ja riie ei mahu enam selga)Oksjoni käigus võid pakkumise lõpetada kui sinu jaoks hind kõrgeks läheb.Mugav ja soodne.
MeeldibLiked by 1 person