Uuest kodust, paljaste naistega tapeedist ja paljust muust

Kui keegi oleks mulle pool aastat tagasi öelnud, et alustan 2023.aastat uues kodus, oleksin vist, kas just nüüd suurest naerust luksunud (ikkagi Remondihull!), aga väga võimalikuks poleks ma seda kindlasti pidanud.

Otsisime uut kogu juba mitu head aastat – mitte et vanas midagi viga oleks olnud, seda mitte, ent see “oma maja” soov tiksus jonnakalt kusagil soengu alumises servas edasi. Ja see “oma maja” pidi kindlasti asuma ühes teatud linnajao teatud osas, kus ei müüdud peaaegu kunagi mitte midagi. Või noh, aastate jooksul oli meid huvitavas piirkonnas müügil täpselt kaks maja ja mõlemat käisime kaemas ka.

Esimene, imelik servakrunt, asus suurele autoteele suht lähedal, kuid see polnud veel kõik – majja astudes tabas selline lehk, et mõttes palvetasin: taevaiša, palun ära lase mul praegu ära minestada! Välja astusime koos ühe teise huviliste paariga: kopsud õhku täis tõmmanud, naeratasin teise paari prouale, ise nentides: siin tuleks küll ette võtta kapitaalremont. “Või siis noh, saab kohe sisse kolida,” arvas tema. Inimesed on erinevad.

Teises majas lehka polnud ja keldrisse oli sisustatud päris mõnus, minu maitse jaoks küll liiga tume, ent talutav koduspaa. Aga kui miski tundub, teate küll, siis on alati…teate küll:) “Üks väike asi siin siiski on,” tähendas lakkamatult naeratav maakler. “Et see vanatädi, see, kes praegu hooldekodus on, tal on siin eluaegne elamisõigus ja ta pole nõus sellest loobuma.” Ahah. Väga loodan, et maja pole koos prouaga maha müüdud:)))

Mingil hetkel lõime käega. Kui meie uus kodu peab tulema, ta tuleb, oli meie veendumus. Sügisest sai talv, talvest kevad. Suvel sõitsime puhkusele. Naasnud, mõtlesin vanast harjumusest kuulutustele pilgu peale visata. Ja seal ta oli, üks maja, meie vana kodu lähedal. Ilus suur maja armsal pisikesel tänaval, kus me tavaliselt jalutada armastasime. Retro, aga vähemalt piltidelt tundus, et talutav, mitte “taevaiša, päästa”:)

ROOSIMAJA

“Ma täna lähen sinna, aga ega mul aega ei ole ja huvilisi on palju,” teatas maakler sellisel toonil, mida kuuldes iga mõistlik inimene oleks selle plaani katki jätnud. Aga mitte Remondihull! Ühesõnaga, jaurasin niikaua, kui maakler murdus ja lubas armulikult, et võime tulla…nii 10ks minutiks. Ja rohkem polnud meile vajagi, et teada – see mõnusamast mõnusa vaibiga maja oma pirnipuude, roosiaia, treppide ja soppidega on meie forever-kodu.

Ei hakka teid, head sõbrad, detailidega üleliia koormama, eks me käisime seal veel kordi, saime aimu selle maja loojatest, nende elust ja perest. Legendaarsed roosid püüan elus hoida ja seda vahvat vaibi, mille Roosimaja endaga kaasa tõi (mõttes olen ta nii ristinud), mitte kaotada.

Aga eks see remont ole natuke nagu see anekdoot, et “pärast seda, kui lubasin korduvalt sooritada enesetapu või mõrva, selgus, et elutoa tapeet sai päris ilus”. Õnneks on meie sõprus- ja lähikonda, kellega koos teekonna ette võtsime, õnnistatud kuldsete käte ja haruldaselt vastupidavate närvidega, nii et kõik jäime ellu. Ja kodu, nüüd juba täisrenoveerituna, sai just selline, nagu unistasin.

Nii et jah, kivine see tee suure õnneni muidugi oli, aga eks nalja sai ka. Näiteks siis, kui mõtlesin lammutusele kutsuda abiväge interneti vahendusel (ja olgu ette öeldud, et tuli ka vähemalt üks tõsine töömees) ja noorukist, kes pidi oma sõnul olema “kell üheksa raudselt kohal ja sõbramees kaasas”, polnud järgmisel päeval mingit märki. Mis ei tähendanud muidugi seda, et ta pärast minu kazillioni kõnet poleks pool neli pärastlõunal saatnud SMSi “A homme tulen siis v?”

PALJAD NAISED

Pole vist vaja öeldagi, et ümberehitustööd sattusid ajale, mil kõigi ehitusmaterjalide hind liikus nagu Dow Jonesi indeks Tiina Joosu omaaaegse majanduskommentaari allservas; ja mõistagi mitte alla-, vaid ainult ülespoole. Sinna mahub vihainfarkt, kui neeruhinnaga spoonparketist polnud pärast raha maksmist jälgegi (õnneks taipasin firmasse kirjutada; selgus, et müügimees sõitis kohe pärast tehingut Bahamale pikutama, minu parkett ootas aga laos nimetut omanikku) ja superkaunid põrandaplaadid, mis aga saabumise kiirust arvestades ilmselt sõitsid ise kohale ühe väga aeglase liinibussiga. Ehk siis kõik, mida tahtsid, pidid KOHE ära ostma. KOHE.

Sest kapitaalremont, see on paljuski nagu Ameerika mäed: alguses kõmbid rahulikult peale, kõlarites mängib julgustav tirilimps, vagun hakkab liikuma… ja enne, kui arugi saad, röögid elu eest, kõrvad peadligi ja katsud kaassõitjaile mitte näkku oksendada:))) Ehk siis tempo on peal. Remondis tähendab see kahjuks ikkagi (kuigi olen teid ka selles blogis selle eest hoiatanud; olge vähemalt teie siis targemad kui ma ise) rutakaid otsuseid.

Olin algusest peale kindel, et elutuba saab suure tapeeditud seina. Minu vaimusilmas pidi see saama sinine, kantuna kogu maja kergest beachy cottagestyle vaibist. Internetis surfates sattusin tõesti sellisele, sinisele suuremustrilisele tapeedile ega vaevunud mustriruudukest fotol täpsemalt uurima. Tapeet saabus, aga siis murdis koroona Remondihullu keha ja lõpuks ka vaimu, nii et tapeetimise tulemust nägin alles sissekolimise päeval. Ja siis ütles meid aidanud sõber saatusliku kommentaari: aga tahtsitegi muidu paljaste naistega tapeeti?

Jep, seal nad olid, merineitsid sinise lillemustri süles. Palju neitseid, kel kehakatteks ainult juuksed ja dont get me wrong, mul pole palja ihu vastu vähimatki, ent paar nädalat selle kõrval süües tundus see kõik siiski way too much. Nii et nüüd on paljaste piigade asemel botaanika ja mina luban, et ei osta kunagi enam mustrilist tapeeti ilma seda ihusilmaga nägemata. Aga tubade lood veel tulevad, nii et stay tuned!