Vat siis, Meil on olnud uus auto juba üle aasta ja ikka veel pole saanud mahti istuda maha, et teile, kallid sõbrad, temast pajatada. Nüüd istun, sulg vahedaks ihutud ja läheb andmiseks:)
Esiteks olen ma äärmiselt lojaalne autoomanik, eksole. Või siis kõiksugu seadmete omanik, ma kohe ei taha pidevalt uusi asju osta (tuleb kohe meelde stseen telefonimüüklast, kus vaadati mind sellise näoga et “mingi vaene vä”). Mulle meeldib osta asju, mis jäävad minuga, saavad osaks minu elust. Auto on kahtlemata üks neist.
Eelviimase auto, Suzuki Grand Vitaraga sõitsin 15 aastat tagasi esindusest välja, vaatamata müügiesindaja halale “kutsuge ikka mõni mees enne vaatama”. Ma päris täpselt ei saanud muidugi aru, kuidas on seotud peenise olemasolu ja karbuss, aga see selleks. Auto on auto. Ja kui mingid vaprad automehaanikud on tema kokku pannud, küllap nad ikka teadsid, mis tegid.
Või siis noh, olid neil need õppevideod – kunagi hämaral noorusajal (jah, olin noor ja vajasin raha) oli mul õnn töötada väljamaal produktsioonifirmas, kes noid õppefilme kokku pani. Hästi tore oli, olid kohe sellised uudisteankru ja seisulauaga üleni halliks värvitud stuudios vändatud saated, Tore trullakas vanem mees teatas, et “kohe kuulete, kuidas rehvide siserõhku kontrollida” vms. Meie oma väikse, et kokkuhoidva meeskonnaga siis hommikupoolikuti käisime tehases autode kokkupanekut filmimas ja öösiti raudteejaama all reividel. Olid alles ajad:)))
Viimasel ajal kutsusime oma eelviimast autot hellitavalt Vanaisaks. Tal oli turjal viisteist auto-aastat ja arvestades kõigi seadmete eluea pidevat lühenemist, tundus küll, et tema aeg saab peagi täis. Kere roostetas igatahes nii, et kõik spetsialistid saatsid mind sõnadega “proua, me ei saa tema heaks enam midagi teha” väravast välja.
Eks siis tuligi vastu võtta see raske otsus temaga hüvasti jätta. Uue neljarattalise kaaslase otsinguile suundudes selgus, et ilmselgelt on lihtsam, mai tea, leida Tinderist armastus kui uus, vastupidav ja vinge neljarattaline. Kuid nagu muinasjutus ikka, võib See Õige oodata sind igal pool. Meid ootas ta näiteks Mariine Autos.
Läbi aastate olin ma Subaru Foresteri kohta kuulnud ainult head. Teiste Subaru mudelite kohta ka, aga kaalukeeleks sai kalli lähedase mees, kes samuti uue Foresteri omanik ja inimene, kelle soovitust tasub kuulata. Kuulanud ära kõik mu soovid (peab olema nelikvedu, peab olema teel kindel, aga piisavalt võimas ja temaga peab vajadusel saama riidekappi vedada), leidis ta, et on ainult üks auto, mis kõigile proua nõudmistele vastab – see on Forester.
Mariine pakkus mõistagi võimalust proovisõiduks ja esimese proovikaga olime mõlemad abikaasaga müüdud – kaunis, kiire, võimas ja turvaline, see ongi Forester. Kui tuua võrdlus filmimaailmast, siis on ta Colin Firthi tegelane (noh, teate küll, seda superagenti Kingsmanist või alatihti äparduva pontšiku Bridget Jonesi vinget barristerist peikat). Selline tegelane, kes ilmub su juurde kusagil kõigi lootuste avariis ja järsku sõuavad pilved vasakule ära, päike hakkab paistma, lind laulma ja tuju läheb totaalselt heaks. Ta ei jäta sind kunagi hätta, teab alati, mida teha, ja tuleb kõigist katsumustest läbi sirge seljaga laitmatult istuvas peenvillases ülikonnas.
Kõiki tema tehnilisi näitajaid lugege ise siit. Kui midagi öelda, siis on ainult üks asi, mida tahaks autotehasele meelde tuletada – et sõbrad, see tilgake valget värvi, et kirjutada kapoti avamise luugile “Open (kapoti märk)” minusugusele totubellale, kes ilma kirjata sahmib ringi nagu tuhm leilis (aga mul on õnneks tark mees, jackpot!). Mariinest, eriti sellest Tartu omast, muide aga tasub auto osta kasvõi juba seetõttu, et teenindus on priima – et sa pole neile nagu suvaline tüütu jõmmkärakas, kes uksest sisse sajab, vaid nad on su vastu sõbralikud ka pärast seda, kui oled rõõmsalt autoomanikuks saanud.
*Tegemist on reaalse kasutajakogemusega ja kõigi kulutuste eest tasus autor.
REMONDIHULLU PÄEVARAAMAT 