Post-koroonaajale kohaselt otsustasime tänavuse puhkuse kodule lähemal veeta – siis lõunanaabrite juures Lätimaal, kõigest mõne autosõidutunni kaugusel.
Meie sihiks oli Vecāķi – pisike ajalooline supelsakste paradiis Riia lähistel. Väärikast suurlinna lähedasest puhkepaigast annavad aimu lopsakate aedade hämarusse mattunud endisaegsed imposantsed villad ja väiksemad romantilised majakesed, nii et pole väga raske kujutleda parapliidega prouasid terassil teed joomas ning härrasid majesteetlikest mändidest ääristatud promenaadil tervituseks kaabut kergitamas. Tõsi, uuemad ajad on toonud külakesse mereäärseid miljonimaju betoonmüüridega ja ilma, ent üleüldisesse supelsaksavaibi nood eriti ei sekku.
Tegemist on kohalike seas armastatud puhkusepaigaga, seda kinnitab vähegi päikeselise õhtu lakkamatu autodevool – isegi sellise ilmaga, kus tuul ähvardab kõrvad peast puhuda (hommikul võis näiteks rannas näha ainult kangelaslikult rätikul külitavat sinakasvalget Eesti turisti ehk siis siinkirjutajat ning ATVga rannapuhastajaid, kes jopehõlmasid koomale kiskudes arusaamatult pead vangutasid, ilmselt arvates, et küllap õnnestus tollel sanitare eksitades kuidagi hullumajast plehku panna).
Õhtul sõidetakse niisiis randa, kaasas lapsed-mammad, spordivarustus (paistis, justkui valmistutaks kepikõnni maailmarekordiks) ja nauditakse õhuvanne. Või siis päikest, kui juhtub olema selle suve ainus +29 kraadine päike ja vesi vähemalt 17 kraadi, et kannataks sulistada. Parkimine puhkeküla tänavatel on aga tasuline, päevapilet maksab 2 eurot ja sooja ilmaga võib merelähedasest parkimiskohast küll ainult und näha. Õnneks meie elukoht asus praktiliselt ranna ääres, nii et astusime aga plätukrõbinal randa. Aga Riiast võib tulla ka rongi, bussi või marsruuttaksoga, nii et kohale saab igal juhul.
Ahjaa, üht tuleb öelda küll – kui ei juhtu läti keelt kõnelema, jõuab väiksemates kohtades sealkandis vene keelega kaugemale kui inglist purssides. Võib lihtsalt juhtuda, et ehmatate mõne pisipoe müüja päris ära. Nii et igatahes tasub rohkem osata kui “точька точька вот глаза, нос и рот и голова”, sest üleüldiselt tasub juba keeli osata silmaringi laiendamise mõttes ja eks öelnud ju Viiding: õpi keeled, kanna kübarad. Mina tänan igatahes kõiki oma vene sõpru, kes on hoolimata mu üliaeglasest venekeelsest kõnelemisest (eks see veits kohtlasena mõju) nõustunud minuga oma emakeeles suhtlema:))
Kui kõht suurest puhkamisest tühjaks läheb, saab kehakinnitust ja keelekastet päris mitmest üksteise lähedal asuvast rannabaarist. Päev tasub õhtusse saata aga kohalikus Café del Mar’is – vaade merele maitsva toidu, kokteilide või hea veiniga ning chillax to the max. Mõnel õhtul esinevad DJd ja kohalikud muusikud, küllap läheb tantsuks ka, igatahes mõnus koht ääretult toreda personaliga.
Vahelduse mõttes võib alati ka Riiga põigata – sel suvel peetakse näiteks toreda puitarhitektuuriga Kalnciema kvartalis (Kalnciema ja Melnsila tänava ristmikul), mis oleks justkui meie Supilinna või Kalamaja väikevend, tänavatoidufestarit. Väga mõnus tagahoovipidu, õunapuude süles asuvas tillukeses galeriis pakuti lisaks vaadata stsenograafitudengite ühenduse 4K maailmalõpunäitust, mõnel õhtul esinevad ka kohalikud muusikud. Võib limpsida limpsi, nakitseda toiduampse ja ennast lihtsalt mõnusalt tunda. Elu nagu ühele korralikule supelsaksale kohane!
PS: Koju sõites kattis Valga kandis teed paks lumevaip. Loodetavasti läheb varsti sulale.
REMONDIHULLU PÄEVARAAMAT 
1 Comment