“Pool üheksa hakkame siis sõitma,” teatan emale telefonis. Ausalt, see on esimene kord elus, kui ma ärkan laupäeva hommikul kell pool kaheksa Farmer’s Marketi pärast. Aga ma ei saa ju Lõuna-Eesti suurimat toiduturgu Uma Mekk 2017 vahele jätta!
Mitte et ma arvaks, et pean igal pool vahetult peale avamist kohal olema, oh ei – lihtsalt elu on õpetanud, et väiketootjad võtavadki laadale teinekord kaasa 3-5 väga head asja. ja kui sa saabud sinna kell kolm pärastlõunal, ootavad sind põhimõtteliselt rõõmsad kauplejad, kel kõik paraku juba otsas.
Olgu etteruttavalt öeldud, et Uma Meki kuulsus on levinud ilmselt ka riigipiiridest väljapoole, sest hull rahvamöll käis juba POOL TUNDI PÄRAST AVAMIST. Parkimiskohast laada lähedal võisid unistada (ilmselt läksid vapramad kohale juba pool 6 hommikul).
Ühte asja tahtsin ma kindlat proovida: Trad. Taste ehk nagu ma meeldejätmise huvides seda kutsun, Trad Attack for Food (palun ärge pahandage, ikkagi enamvähem ühekandirahvas).
See Võrumaal tegutsev toitlustaja lubab ehedast ja puhtast toorainest maitsvat toitu, laadale tõid lambaküljerulaadi, põdralihasülti, suitsupardi fileed, metskitseliha purgis, peediga graavitatud lõhet, kohafileed, ürdileiba ja hulga muud kraami.
Kui mul end lõpuks mingi ime läbi nende fännimüüri suruda õnnestus, oli selge, et peab jube kiiresti tegutsema, sest nende populaarsus tõusis nagu õliaktsia. Võtsin kaasa enamvähem igaühest ühe ja olgu öeldud, et lõhe enam pildistamise lõppu ei näinud (ja no ülejäänud kraam kandikul kadus ka peagi apla fotograafi lõugade vahele:))). Suu-re-pä-rane!
Ootamatult vabanes koht ka sealsamas kõrval: Kärgula kandis tegutsev Pühajõe pruulikoda pruulib nimelt seitset sorti käsitööõlut. No ja kuidas sa jätad Elgita või Jalmari ja Maarika joomata!
“Sa kilusid ikka ostsid,” küsis ämm, kui korraks rahvasummas trehvasime. Kilusid? Ma isegi ei näinud mingeid kilusid! See on ehk seletatav asjaoluga, et Ristemäe talu letiesine meenutas õndsa defitsiidiaja paremaid päevi: leti ees lookles pidevalt umbes veerandtunnine järjekord. “Ei tea, mis seal müüakse,” päris üks mees oma kaasalt. “Einoh, näed ise, et saba! Ja kui on saba, siis on midagi head. Mina jään igatahes sappa,” teatas nõukaajas karastunud kaasa resoluutselt ja asus samuti kilujahile.
Ristemäe kilu, muide, pidada olema Uma Meki iga-aastane suurhitt. Jube hea on ka, ausalt. Nii et kui saba näete, tasub seisma jääda igal juhul!
No ja muidugi trehvasime armsa Ulviga ja tema Taalbergi talu hoidised rändasid samuti kotti. Sest need on niiiii head. Ilusad ka.
Tegelt on see nii äge, et Eestis tehakse nii hulga häid asju. Kui veel kolm aastat tagasi olid pakendid nii ja naa, siis täna näevad kõik asjad ka laadal äärmiselt presentaablid välja. Lihtsalt nii ilusad, et osta või kõik ära. Pole siis ime, et üle ilma rahvas meie manti mekkima sõidab.
Ja tegijad on ägedad: kes oleks näiteks võinud arvata, et Torontost pärit mees teeb Paadova talus Mehhikost inspireeritud kitsepiima-soolakaramelli cajetat (nii hea et to die for, ausalt!!!!)
REMONDIHULLU PÄEVARAAMAT 