Üleeile teatas kõiketeadev Facebook, et meie uue kodu võtmete kättesaamisest on möödunud 2 aastat. Oh aeg…
Otsisime uut kodu üle 7 kuu. Ja milliseid kohti me vaatamas käisime! Maja, mille põrandad olid nii viltu, et isegi Pipi võinuks seal merehaigeks jääda. Väikest roosat maja põlveni rohtu kasvanud aia sees, mida käisime vaatamas laupäeva hommikul kell 10, aga kell 9 olid käinud esimesed vaatajad ja selle pärastlõunal kella 14ks ka ära ostnud. Läbikäidavate tubadega korter, mille keerukas ümberehitusskeem oli mõistetav küll vist ainult maaklerile endale, pime putka järsu olemise ja maksimumini pumbatud lihastega mehe maja alumisel korrusel ja korter, mille teine maakler oleks hea meelega maha müünud, kui ainult omanik poleks salapärasel moel neljandat nädalat kadunud…
Rohelise heki ja armsa valge aiaga väike valge ridaelamu köitis me pilku kohe. Võimalik, et olin kuulutuste sirvimise-ostjate võidujooksu rallist ka juba nii hirmus väsinud, et see tundus kui miraazh: liiga hea, et tõsi olla. Kõik elamised, mida me Tartus olime vaatamas käinud, olid olnud kas üüberkoledad või/ja üüberkallid. Ma ei tea, mida see Taaralinna kinnisvaraturg teeb, aga mõistlikku elamist, mis minu kriteeriumitele vastaks, paistis olevat sama võimatu leida kui lotos võita.
Pindi Kinnisvara maakleritädi oli kah minu mäletamist mööda kõike muud kui sõbralik. Ta suu oli pidevalt nagu kriips (ma ei tea, võibolla oli ta lootnud teistsuguseid ostjaid või pahane ikkagi ühe teise maja pärast, mida vaatamas käisime, aga ära ei ostnud), infot pidi talt minu meelest küll tangidega välja kiskuma. Aga kohal me olime, paistis et teisi huvilisi polnud ette jõudnud ning me saime väravast sisse.
1990ndatel ehitatud kahekordne vastas enamvähem meie tingimustele: kivimaja ja gaasiküttega, seda oli mõnede aastate eest natuke isegi renoveeritud. Ühistransport peatus 300 meetri kaugusel. Parki jõudmiseks tuleb läbida pool kilomeetrirt. Tänav oli vaikne ja rahulik, autot parkida sai otse boksi ees. Boks ise oli ajahambast korralikult puretud ja oli koheselt selge, et remonti nägi see viimati oma sünniaastatel.
Krobeline tapeet seinas, moekas tükkidest sätitud ripplagi ja need kaared, need kaared (vaesema rahva Santa Barbara). Sellest kõigest olen aga juba ühes eelmises postituses pajatanud.
Kitsal trepil puudus käsipuu, ent trepihalli ülakorrusele, kõige kõrgemale ja kaugemale lae alla oli ehitatud panipaik, kuhu viis kipakas ja kitsas tee mööda seinaääri… well, mai ei tea, võibolla oli eelmine omanik liitunud Cirque du Soleil trupiga, meil polnud igatahes plaanis maa ja taeva vahel akrobaatilisi harjutusi sooritada.
Aga oli midagi, mis võitis mu südame nagu paugust: allakorrusele naastes avas maakler ukse maailma kõige armsamasse pisikesse ja rohelisse aeda! Seda oli just täpselt niipalju, et minusugune linnavurle jõuaks korras hoida. Ja see tunne, et paljaste varvastega murul seista, oli olemas!
Tänasime sõnaahtrat maakleriprouat, kes keeras meie lahkumisel ilmse kergendusega ukse lukku, lootes ilmselt salamisi, et meie teed enam kunagi ei ristu. Ent ta ei teadnud siis veel, et samal nädalavahetusel võtame me all-linnast ette jalulutuskäigu valge maja juurde, vaatame seda värava tagant, siis üksteisele otsa ja – SEE ON SEE! Meie kodu on leitud!
Hoolimata eelarve pehmelt öeldes pingelisest olukorrast, mitmest selleks hetkeks veel realiseerimata muust kinnisvaraobjektist, teadmisest et ees ootab piinarikas kapitaalremont (pole olemas kapitaalremonti piinata, trust me) seisime 4. augustil 4. boksi koridoris, käes uue kodu võtmed. Teise korruse magamistoas koorus nukra ohkega maha lilleline tapeet ning roostene vann mulksatas rõõmsalt, kui prooviks kraani avasime…
Mu sooviks oli taas luua midagi scandinavian/cottage style/minukodu laadset; midagi, mis oleks fusion kõigist nendest. Midagi, mis oleks nii KTDecohome kui vähegi võib. Nii me siis lõhkusime suurema osa sellest ja hakkasime otsast peale: vahetasime vanad malmradikad uute vastu, põrand sai tammeparketist katte, köögis ja esikus panime põrandakütte, samuti uued aknad ja uksed. 0-korrusele spaakorrus ja panipaigad, igal korrusel vannituba. Uus köök, uued magamistoad, walk-in garderoob…kirsiks tordil tänapäevane, valge ja puhkamiseks justkui loodud õueruum.
Vahepeatusi on olnud, ümbertegemisi on olnud (näiteks köögi tööpinda vahetasime 3. korda ja kööki ennast muutsime ümber 2. korda), arusaamatusi ja ütlemisi on olnud, isegi pisaraid on olnud…aga täna on hea. Oi kui hea! Vaata nüüd seda galeriid ja saad ise ka aru, et ma olen oma 6. kodus õnnelik:)
Remondihullu nõuanne:
- Kodu kolm olulist asja: asukoht, maja struktuur ja ruumide astetus. Kui maja asukoht haakub su vajadustega, maja struktuur on enamvähem OK ja ruumide asetus nõuab võibolla vaid väikesi muudatusi, saad kerge vaevaga kujundada sellest oma unelmate kodu. Kõik muu, nagu näiteks tapeedi ja keraamiliste plaatide värv, kardinatest rääkimata, on suhteliselt kergesti muudetav.
- Ära osta/otsusta midagi enne remondi lõppu! Võta uus kodu vastu nö. musta karbina ja alles siis otsusta, millisena sa oma kodu tegelikult näed.
- Ära anna alla! Ära lase ennast kõigutada ehitajate vms. abimeeste jutust, et asju tuleks hoopis teisiti teha. Nemad tahavad ikka mugavamalt läbi ajada. See on sinu kodu, sina hakkad seal elama ja teed kodu täpselt sellise, nagu sulle meeldib!
REMONDIHULLU PÄEVARAAMAT 