Kuidas ma lõpuks unetusest lahti sain

Mõtlesin, et räägin teile, sõbrad, täna ausalt ühest probleemist, millest kuigi sageli ei räägita – unetusest. Võibolla on põhjuseks valehäbi; kes siis tahaks ikka niiväga olla kamba hädapätakate moodi filmist “Mehed ei nuta”, kelle vapper töölisnooruk üksikule poolsaare moodi saarele viis ja kes siis vabas õhus kohe norinal tukkuma kukkusid. Aga samas on vähe olekuid, mis oluliselt mõjutavad inimese nii vaimset kui füüsilist tervist nagu unepuudus seda teeb.

Unetusega puutusin esmakordselt vist kokku oma eelmises, varahommikuse aja tööelus ja küllap millalgi need aastad organismiga oma töö ka tegid, olgugi et mul oli toona kombeks päeval, umbes kella 12-14ni lõunaund magada. Sealt edasi vihises turbulentne elu nii, et kurvid sirged ja ühel hetkel tuli tõdeda, et und lihtsalt ei tule. Magama jääda oli raske, uni oli katkendlik ja saatjaks pidevad õudusunenäod. Lisaks sellele muutusin ma aina kergemini ärrituvaks, kannatamatuks, võisin ka tühistele repliikidele kurjalt nähvata või väikeste ebakõlade peale vihastada.

Kui varasem trennitegemine asendus märksa rahulikuma tempoga, lisandusid sõna otses mõttes tervisehädad – valutavad ja väsivad luud-liigesed ja üleüldine kurnatus. Kogu aeg oli selline tunne, nagu oleks keegi ligase käterätikuga piki pead virutanud, ausalt. Ja jube magusaisu oli kah kogu aeg, nii et sööks või tordi päevas. Katsetasin hädaga kõiksugu vabalt saada olevaid ime- ja unerohtusid, mis peale rõveda aju-udu tekitamise ei teinud suurt muud midagi.

Ühel varahommikul, kui olin taas umbes neli tundi maganud ja alates kella 5st und lihtsalt enam ei tulnud, sattusin lugema magneesiumipuuduse kohta. Ema oli varemalt ka arvanud, et mu hädine olek võib olla magneesiumipuuduse tulemus (eriti kuna aeg-ajalt tabasid mind ka kohutavad jalakrambid või öösel surid käed-jalad), aga ma ise ei uskunud. See tundus kuidagi, mai tea, nagu meh. Liiati kui juustel ja nahal, mis pidanuks samuti magneesiumipuudusest märku andma, polnud häda midagi. Samuti kuulusid mu toidusedelisse magneesiumirikkad virsikud ja aprikoosid, linaseemned, tomatid, paprika ja mandlid. Niisiis arvasin ma, et joon lihtsalt liiga vähe vett ja töötan liiga palju. Võtsin siis veepudeli ühes ja töötasin ka nendel varahommikustel tundidel kui uni ära läks.

Kurtsin oma muret erinevatele tuttavatele, käisin koguni unespetsialist jutul – viimane paistis aga olema rohkem huvitatud minu tööelust kui sellest, et olen omadega vaimselt murdumise äärel. Kaasas soovitus tuba õhutada ja trenni teha, olin peaaegu sajast eurost ilma ja ikka enamvähem sama tark kui ennegi.

Kuni ühel hetkel oma suureks jahmatuseks lugesin ühest välismaisest väljaandest, et kõik see, mis minuga toimub, võib ikkagi olla tingitud magneesiumipuudusest. Meedikust sõbranna soovitas vaadata Premiostore’i valikut, kus leidus tõhus magneesiumipreparaat, mis teda sama probleemiga aitas . “Mis mul kaotada,” mõtlesin. Tellisin, sain kiirelt kätte ja võtsin esimesed kapslid samal õhtul sisse. Ja jäin magama nii, nagu ma seda enam ei mäletanudki – õhtul tuli uni mõistlikul ajal ning silmad tegin lahti alles siis, kui õues valgeks minema hakkas.

Nüüd juba kolmandat kuud võtan kaks-kolm magneesiumikapslit ja magan kenasti vähemalt kaheksa tundi järjest sügavat und, ärkan hommikul tegusa ja heatujulisena ja olen päev läbi rõõmus ja kraps! Unenäod on märksa stressivabamad, aga kõige tähtsam, et kadunud on selline rõhuv raskemeelsus ja “kott peas” tunne. Luud-liigesed ei valuta, käed-jalad ei kipu enam surema, energiat on rohkem ja pea ei valuta ka enam nii sageli.

Lisaks sellele avastasin aga Premiostore’ist ülihead tumeda šokolaadi pärlid! Need on tehtud 100% ACTICOA™ šokolaadist, neis on alles kogu kakaooa looduslik kasulikkus ja seda ilma muude lisanditeta. Ja noh, kellele siis šokolaad ei meeldiks!