Aed on hea indikaator, näitamaks, mis meie ümber toimub, Kuid mulle meeldib mõelda, et aed räägib natuke ka meie sisemisest ilmast.
Aia “märke” on armastanud uurida juba vanad kultuurid – näiteks omistatakse erinevatele taimedele, lisaks nende raviomadustele ka muid tähendusi. Olen sellest varasemalt kirjutanud ka näiteks siin.
Kunagi ammu, Remondihullu esimese maja esimesse aeda üritasin tulutult istutada erinevaid taimi. Elupuud kuivasid ja lilled hääbusid vaikselt üksteise järel – kindlasti eelkõige seepärast, et too mereäärne pinnas oli aianduseks sant mis sant, tulnuks täielikult välja vahetada, kuid toona polnud selleks ei raha ega tahtmist. See polnud lihtsalt minu kodu, selgus umbes aasta pärast jonnakat vägikaikavedu maa ja iseendaga, Aga sinna tuli üks noor pere, kellele sai see päriskoduks ja ma väga loodan, et nende aed sai olema kõike muud kui kõle tühermaa, kus midagi ei kasva. Aga ikkagi jäi hinge tunne, et võibolla tahabki universum mulle öelda – sina ja aed, see kokku ei käi.
Rõõmuga olin aga mõned aastad hiljem sunnitud nentima, et see ei osutunud tõeks. Väikeses linnaaias puhkesid kõigepealt õitsele pojengid. Kolmest imetillukesest taimest mulda torgatud münt (vanarahva uskumuse kohaselt tähistab see turvalisust, kaitstust, ka paranemist) uhas ühel hetkel nõnda võimsalt kasvada, nii et üritas muru üle võtta. Ja viinamarjad (tugevuse ja vastupidamise sümbol), mis kulla lähedane tõi, andsid me lahkumissuvel kuningliku saagi.
Kui aasta eest Roosimajja tulime, lehvitas suvi parasjagu hüvastijätuks, jättes meile enneolematu pirnisaagi – selliseid kollased, prunnakaid, mahlast tilkuvaid pirne nagu vanaperemehe armastatud ja kaitstud pirnipuust, mis okstega aknale tavatses koputada, pole ma söönud mitte kunagi varem! Pirni, selle jumaliku külluse ja ettehoolde sümboli vilju tassisime kogu perega tuppa ämbrite kaupa. Aga kui tänavu kevadel läks aia korrastamiseks, tõid abilised kurva sõnumi: selleks, et üldse masinatega tagaaeda pääseda, tuleb pirnil üks oks siiski maha võtta.
Ei mäleta, et oleksin kunagi taimede pärast nutnud, aga vana pirnipuu pärast nutsin tubli peatäie. Käisin temaga ikka rääkimas, et vaata, natuke ikka vahest on vaja lõigata, ära nüüd väga nukrutse – ja mu rõõm oli piiritu, kui ka sel suvel olid ta oksad saagist lookas, vaata et et rohkemgi kui varem!
Roosimaja, eriti aga selle aed hämmastas mind ikka ja jälle, ning tõi tagasi selle tunde, et olen kohale jõudnud. Selle magusvalusa armastuse tunde, mida tunned ainult siis, kui tõeliselt hoolid. Kümnete tulpide värviküllus varakevadel, kui mujal tegid inimesed alles suusaringe. Rooside, selle kõigevägevama armastuse sümboli pidev suvine õitsemine, aina uued ja uued pungad. Rabarber, mis kasvas koguni basseini ümbritsevas liivas, nii et ristisime ta rannarabarbriks. Mesiselt lõhnav kivikilbik ja peaaegu sada lavendlit, pühendumise ja meelerahu sümbolit, mille roosidele naabriks tõin ja mis pakuvad tõelist silma- ja lõhnailu. Tohutult viljakas murel ning saagirikas ploom, kus maiustanud herilasedki olid täitsa omamoodi – nosisid rahulikul oma ploomipoolikute kallal ega rünnanud, kui üritasid puu otsast magusaid vilju noppida.
Ja siis see tiivuliste külaliste rohkus! Kirjud liblikad, viljakuse ja uuestisünni, rõõmu ja õnne sümbolid, kes tšillivad lavendlis või põõnutavad aiadiivani patjadel. Õhkõrnad ja graatsilised valged liblikad, keda uskumuse kohaselt peetakse headeks haldjateks või ingliteks, taevase armu ja rahu toojaiks – seda vajame me praegusel, hulluste turbulentsist puretud ajastul kõik. Ja muidugi kümned mesilased ja kumalased, need usinad, virkuse ja töökuse ja preemiaks saadud magusa nektari sümbolid. Koguni lepatriinut, kes pidada meie aedades aina harvemaks jääma, olen tänavu suvel koguni mitmel korral murelipuusse lehetäisid karjatama toimetanud:) Mulle meeldib mõelda, et kõik need külalised on meile ja majale kallite hinged – nad tulevad meid ikka ja jälle kaema, veendumaks, et meil on kõik hästi.
REMONDIHULLU PÄEVARAAMAT 