Peaaegu kolm aastat tagasi tegin oma elu teise suurema kannapöörde: kolisin Tallinnast 170 kilomeetri kaugusele. Tänan küsimast, ladies and gentlemen, olen elus.
Kui te nüüd arvate, et mu (kukekommilaadses) elus oli see kõik ette planeeritud, siis te küll eksite. Lihtsal ühel sumedal õhtul sammusin pealinna ühte sumisevasse sohvabaari, kohtasin seal heleda pea ja siniste silmadega Tartu noormeest ja edasine on juba ajalugu. “Kas sa ikka oled selles kindel, mis teed,” vaatas sõbralik ülemus mind veidike mureliku näoga, kui tema Tallinn-city nimelise ettevõtmise juht lahkumisest teatas.
Tallinn oli tore ja Tallinncity oli toredam veel, aga kuidas selle plaanide tegemise ja jumalate naeruga nüüd oligi:)) Pealegi ei kolinud ma ju päris sohu, vaid linna, kus olin veetnud oma päris varases elus tublisti üle kümne aasta vähemalt.
Ärge kurvastage ja pahandage nüüd, armsad tartlased, aga tunnistan ausalt: mul pole seda Tartu-geeni. Pole kunagi olnudki ja nüüd tundub mulle, et vist ei tule ka. Võru, see rammestunud suveõhtu järgi lõhnav väikelinn jääb alatiseks mu lapsepõlvearmastuseks, kuhu lähedalasuva küla tüdruk, ringironimisest veidike katkiste põlvede ja vaarikasöömisest punase suuga, vanaema käekõrval plombiirjäätise sappa sättis. Plombiir kahjuks sai muidugi alati umbes keskpäevaks otsa, aga elu oli magus selletagi.
Kui ma 1990ndate keskel esimest korda Tallinna kolisin, oli mul niisugune kojutuleku tunne, mida ma varasemalt kunagi veel polnud kogenud. Mis siis, et korterit Telliskivi tänava puumaja teisel korrusel jagasin viie vene rahvusest meditsiiniõega või kütsin Nõmme kõige tagumisse otsa, ema tuttava vanainimese tahatuppa – aknad otse naabriks olnud lõbumaja aeda. Kõik see on kukepea, kui tunned, et oled koju jõudnud.
Mai tea, võibolla on see meri. Tõttöelda on mul raske vaimustuda sisemaa surutud lämbusest, kus pea kohal tiirutavad parves rusikasuurused vereimejad satikad, kes rebivad su jäsemetelt tükke, et neid siis lähima kase otsas järada:)) Seevastu meres on midagi maagilist. Kaunist ja igavest.
Ühel hetkel jõudsin ma vanalinna. Siis tundsin, et olen veel rohkem koju jõudnud – tänaseni arvan, et pole midagi paremat kui hommikukiirtes munakividel sipsida, astuda sisse nurgapeal asuva kohvipoekese uksest, haarata mandli-sarvesai ja kilomeetri kaugusele uimastavalt lõhnav kohv. Soe ja valge pesa teisel korrusel, väike särasilmne käpaline mind ootamas. See oli muinasjutt. Minu muinasjutt, kui soovite.
“Millal sa tagasi tuled?!” esitas üks parimad sõpru mulle paari päeva eest SELLE küsimuse. “Ma ei taha enam kuulda ühtegi vabandust. Ma tahan kuupäeva.”
Koju tulles mõtlesin ma sellele pikalt. Kas Tallinn on mu südame kodulinn? (laenasin selle väljendi sõbrannalt, loodan et ta ei pahanda). Kindlasti. Aga kas mu süda on täna sealt 170 kilomeetri kaugusel? Jah, sest kodu on seal, kus on need, keda sa kõige rohkem armastad.
Mul on siin see mees, keda ma armastan. Me oleme ehitanud endale suurepärase kodu, mis täidab kõik mu unistused ja rohkemgi veel. Mul on võimalus veeta oma armsa emaga kasvõi iga päev aega ja selleks ei pea ma sugugi kaks tundi autoga sõitma. Mul on vabadus astuda lõunapausiks terrassile ja süüa magustoiduks oma aia maasikaid. Mu hinges on selline..rahu.
Muidugi on asju, mida ma igatsen, millest tunnen puudust: 50 meetrit Linnateatrist ja Kanuti Gildist, nautimaks suurepärast etenduskunsti ja jalgsitee kaugus tippklassi kontserditest, Kotzebue Bakery&Charcuterie parimast speltasaiast, iga päev avatavatest uutest restoranidest (oh jeez ma võiks siinkohal seda loetelu muudkui jätkata ja jätkata) ja muidugi oma suurepärastest, asendamatutest sõpradest. Ja merest, muidugi merest!
Aga kodu on seal, kus on armastus.
REMONDIHULLU PÄEVARAAMAT 