Ausalt, kui keegi oleks mulle kolm aastat tagasi öelnud, et ma ujun 22.oktoobril ÕUES, siis ma oleks arvanud, et sel kodanikul pole kõik muumid päriselt kodus. 😄 Aga tuleb välja, et ma ujungi 22.oktoobril 2025 oma imelises helesinises basseinis, kus vesi on +30. 🌊
Nüüd te kindlasti arvate, et kõik arveid saatvad teenusepakkujad on rõõmust rõngas, saadavad meile jõulukaarte suurepärase investeeringu eest ja nii edasi. Aga võta näpust, endiselt läheb basseinis mõnulemine maksma umbes 60 eurot kuus ehk selline restoranilõuna kahele, kuhu joogid pole sisse arvestatud. Arvestades, et oleme viimased kolm aastat puhanud kodus (ja käsi südamel, mul pole paremat puhkust eladeski olnud!), siis on sääst märkimisväärne. Jah, eks peab natike vaeva nägema puhastamisega ja nii, aga see on kõik köömes, kui mõtled, et na-ah, ei hakka mina poole öö ajal lennujaama paarutama ja tunde sabas seisma. ✈️
Ja mida iganes on meil basseini kohta olnud tarvis küsida või nii, Basseinipood.ee on kõik need aastad olnud meie heaks nõustajaks. Ausalt, nii head klienditeenindust pole ma veel kunagi näinud!👏
🚑 Kiirabiauto reality check
Mai tea, inimesed saavad tihtipeale maru kurjaks, kui ma ujulapilte postitan – ilmselt arvates, et ma muud ei teegi, kui päevad läbi pikutan. Sest teadagi, mis see kodukontor muud on, kui piimatoit ja lamamine! Ah see on jube pikk jutt, kodukontorist olen ma kirjutanud siin. Ja mul on hea kontor; parim, mis mul kunagi on olnud. Vaatega meie vaiksele tänavale.
Tegelikult ütlen ausalt, see kevadine laks hirmutas päris ära. Mitte enne, alles kiirabiautos. Vaatasin lahkete silmadega kiirabitöötajale otsa ja pomisesin: ma jätan nüüd oma kolleegid hätta. “Ega neil teist siis ka kasu pole, kui surnud olete,” vastas ta. Õnneks oli sellel lool enamvähem normaalne lõpp. Ei olnud infarkt, Ei olnud insult. Aga hoiatus oli. Vanajumalal on nimelt kena komme hoiatada üks kord. Mõnel juhul ka mitu, aga riskida sellega ei tasu. Ja tema sõnumit – edasi nii enam ei saa, tuleb tõsiselt võtta.
Nii olengi oma laevukest vähehaaval pöörata püüdnud. Stressi vähendada, mitte kõiki töid ette võtta ja mitte lasta FOMOl endale kuklasse hingata. Toidulauda tervislikumaks ja värskemaks muuta ja igasse päeva paigutada spordipausi.
Remondihulluga on niisugune huvitav lugu, et ma olen vist natuke nagu Monk – mul peab olema mingi rutiin. Asjad, mis on paigutatud kindlasse järjekorda. Spordiga on nii, et kui ma olen otsustatud, siis ma teen seda igal juhul. Ka siis kui on kiire või paha tuju. Kümme aastat tagasi näiteks oli mul rutiin teha kaks trenni päevas. Hommikul pärast tööd uisutasin tund aega, õhtul läksin Club26, et kardiot teha ja ujuda. Isegi laupäeva õhtul, kui iga normaalne inimene teadagi jorutab vastleitud sõpradega mõnes lokaalis!
🌿 Main character energy, aga tervislikult
Oh, mu armas Club26! Ma olen jätkuvalt arvamusel, et seal Olümpsi kõrgeimal korrusel just ongi Eesti parim spordiklubi. Spordiklubide teemant, kui soovite – paljud ei teagi, et Tallinna kesklinnas on selline äge sporditegemise paik. Erakordselt toredad tüdrukud töötasid seal (ma loodan, et ikka veel võib nii öelda; hell ma olen vanakoolimutt ja ütlen ikka) ja selline sundimatult mõnus atmosfäär, millega on maru kerge ära harjuda. Pärast uude kohta kolimist tõstsin koiva hiiglaslikku ketispordiklubisse, mille leti taga tegi sada nägu sekundis Carol”ComputerSaysNO”Beer (googelda “Little Britain”), kui küsisin, kustkohast teil käteräti saab. Sest minu lemmiklubis sai! Ja õuna ka! Isegi tasuta šampooni polnud neil duširuumis, spordisaalis oli aga õhk testosteroonist nii paks, et sellest oleks võinud mõnele tegevpoliitikule komplekti mune lõigata. Club26s aga oli chill. Ja inimesed olid ilusad ja head.
Ühesõnaga, spordiklubi mul uues elukohas polnud, tennist mängida polnud kellegagi ja kallimaga jalutamise rõõmule tõmbasid peegelklaasist tänavad üsna kiirelt kriipsu peale. Tundsin puudust korralikust elliptilisesest trenažöörist nagu mul lemmiklubis oli; võisin seal vabalt tubli tunni vehkida. Telekast tuli sport. Minu telekast tuli alati sport. Või noh, kui just snuukerit ei näidatud. Samas olid näiteks mu meedikutest sõbrad endale kodus mini-trennisaalid sisse seadnud ja tundsin alati ennast veidi nadisti – no kui nemad leiavad oma kohutavalt kiire graafiku juures aega trenni teha, mis sinu vabandus on?
Aga mul polnud õiget trenniruumi! Ja trenažööri polnud ka. Oli küll üks kipakas väike stepper ja ilmselt mingitele tippivatele mudilastele mõeldud lühikese sammuga jooksurada, aga kumbki ei kutsunud just treenima. Nii ma siis pugisingi diivanil küpsiseid ja halisesin. Kuni kevadeni, ses siis otsustasime, et Roosimaja viimane renoveerimata ruum – suur katlaruum keldris – peab korda saama. Ehitusmehed olid sealt juba keskmise tanki mõõtu õlikatla mingi imega välja sikutada suutnud, aga põrand oli katki, seinad nõukalikult koledad. Suve esimestel kuudel sai sellest aga üks täiesti teine ruum (ma ei hakka teid vaevama kirjeldusega sellest, millised nõukaaegsed ehitusüllatused meid igal sammul tabasid). Korralikult valatud põrand, uus torustik, uus soojasõlm ja küte, seinad, elekter, vent, kogu kupatus. Järsku oli meil üks päris suur väikesega aknaga soe ja valge, meie jaoks piisavalt kõrge ruum, mis ütles – siin saab sporti teha!
Nüüd seisab seal korralik Tunturi elliptiline trenažöör, mille sportlik.ee pani teele kõigest paari päevaga – peaaegu sama hea kui mu vana lemmikklubi oma 🚴♀️Trenn käib ERRi või sporti vaadates, kõrval on dušš ja saun, ja õues ootab veel soe väliujula. Sest kõige tähtsam: tuleb valida iseennast. 💛
REMONDIHULLU PÄEVARAAMAT 