Kiire ja sügava majanduslanguse kartuses räägitakse palju rahast – kellel on, kui palju on, ja kui palju puudu jääb. Alles siin lugesin ajalehest arvamust, kuidas inimene, tunneb end vaesena, kui ostleb Maximas või Realiseerimiskeskuses. Ja et Selver on rikaste pood.
Ausalt, käsi südamele, ma poleks seda unes ka arvanud! Kadunud vanaemal oli selline ütlemine, et rikas pole mitte see, kes palju teenib, vaid kes vähe kulutab. Oma täiskasvanuelus olen enam või vähem püüdnud seda põhimõtet järgida – mitte et see mul oleks väga hästi õnnestunud, aga mu arust on mõistlik osta seda, mida tahad, ikka võimalikult soodsa hinnaga. Nii olen ma Realiseerimiskeskusest ostnud näiteks vägagi mõistliku hinnaga koduaksessuaare ja Jamie Oliver’ sarja nõusid ja üldse pole piinlik! Kui täpselt samad Ferrero Rocher’ kommid on ühel pool müügil kaheksa ja teises poes kahe euroga, kummast ostaksid? Pildil olev vaasikegi on muidu pärit…õige, Realiseerimiskeskusest!
Üks mu suur lemmikkoht koduasjade soetamiseks, nagu te kõik juba kindlasti teate, on Konverter. Esiteks on seal asjad mõistlikult hinnastatud ja teiseks on see üks väheseid kohti, kust leiab natuke teistmoodi sisustuskaupa. Ja kui vahvaid koduvidinaid leiab praktiliselt olematu hinnaga teise ringi poodidest! Näiteks Sõbralt Sõbrale (mu lemmik Tallinna Magistrali oma), kust on pärit mu egiptuse puuvillast laudlinad. Maksid paar eurot ja on tuliuued, muuseas.
Berliinis hämmastas mind kõige enam inimeste hulk, kes brändipoodide ümber tunglesid. Võin ära süüa kogu oma garderoobi, et enamikul neist pole kodus oma Louis Vuitton’ riiulit, aga see teadmine, oled hinganud kalliste käekottidega sama õhku…Mitte et daamil ei võiks olla kaunis ja kvaliteetne hinnaline käekott, aga ma ütleks ikka, et sadat kiirlaenu või kogu krediitkaarti sistaks ei peaks selleks tegema. Nagu soovitas üks jõukas kinnisvarahai: enne soeta vara, pärast aksessuaarid. Osta/kulutada jõuad alati.
Sellega on seotud üks lõbus lugu. Õhtustasime kunagi armsa sõbrantsiga Roomas, ühes päris heas restoranis. Kaheksajalasalat oli suurepärane, parma sink meloniga maitses nagu peab. Ja ma ei tea, mis tsetsekärbes mind küll näksas, kui ma kelnerile menüü peale vaatamata teatasin suurejoonelise žesti saatel: tooge meile pudel parimat valget veini! Iga sommeljee unistus, saate aru:) Mõni hetk hiljem saabuski härra tagasi, pudel ja kaks klaasi, särades nagu päike.
“Paistab olevat hea valik! Tea, mis maksab ka?” tõi naaberlauas istet võtnud paari küsimus mu maa peale tagasi. Kelner ühes menüüga oli muidugi haihtunud. Tundsin, kuidas hirmuhigi tasapisi jahedale klaasile tilgub. Palju mul kõigi krediitkaartide summa oligi? Kes mu sõpradest saaks ülikiires korras raha laenata? “Mäletad neid kalleid kingi, mis ma täna vaatasin? Noh, siin nad on, proosit,” viskasin veel sõbrannale nalja. Need olid ÜHED VÄGA KALLID KINGAD. Nii me seal siis istusime, noruspäi. Ja milline kergendus, kui selgus, et veini hind jäi täiesti meie rahakoti sõbralikuks:)
REMONDIHULLU PÄEVARAAMAT 