Saate aru, kõigil maailma inimestel on normaalsed naised, eksole. Võibolla vahel harva lähevad poodi, ostavad kleidi. Või lõhnaõli. Või kompvekke.
Aga mitte Remondihullu abikaasal! Temal on sihuke naine, et läheb ja ostab – põmaki! – kapi. Või laua. Ükskord näiteks jalutasime emmega Tallinnas mu lemmiksisustuspoes, kui silm jäi pidama hallil söögilaual. Ja mitte lihtsalt niisama hallil söögilaual, vaid ideaalsel hallil söögilaual. Unistuste hallil söögilaual, kui soovite:)
Meie kõigi õnnetuseks oli laud kokku pandud. Jalad all ja puha. Püüdsime teisi kogu kollektiiviga lahti nikitseda, aga siis tekkis kahtlus, kas meie mitte lauda (seda ideaalset söögilauda siis) kollektiivselt peesse ei keera. Noh, ja kõige selle tulemusena sõitis vaene emme 180 km koju tagasi praktiliselt põlved lõua, pea laua all…
Tol pärastlõunal tahtsin ma tegelikult osta kõrgeid kaljukadakaid. Meil on nimelt aia ümberehitustööd käimas (sellest looduslik vohav elurikkus juuresoleval fotol), aga hekist jäi puudu. Aga mu suureks kurvastuseks suuremaid kaljukadakaid just siinkandis nagu loogu ei kasva ja kui mõnel aianduspoel õnnestubki neid kusagilt mõni hankida, toimub kaljukadakaostjate nobedate näppude voor, et kes seekord õnnelikuks saab. Mõned hankis mulle Garden.ee, kust muuseas soovitan kõigil oma aiaostud teha – juba sellepärast, et seda veab üks Eesti tuntumaid maastikuarhitekte ja hea nõu saab pealekauba! Ja nad on päriselt ka sõbralikud. Mitte nagu ühes tuntud puukoolis, kus tõredad müüjatarid võtsid küll igasuguse isu sajalisi luhvtitada.
Ühel hetkel tuli Facebookis ette kuulutus “Hõbekuusk”. Maru ilusa võraga, Suur, majesteetlik. Aga kuna mul polnud kuuse, vaid kadakate soov, panin kuulutuse kinni. Aga juhuseid teatavasti maailmas pole olemas. “Hõbekuusk”. Mis siis ikka, mõtlesin, võin ju küsida, müüb ta istikuid või seda hiiglaslikku kuuske, mis fotol. Väga sõbralik müüja vastas kohe, et pakub sedasama kuuske. Ja järsku oli mulle selge, et see kuusk saab meile.
Muidugi pole kolm meetrit kõrge kuuse väljakaevamine teatavasti mingi morsipidu. Aga müüja kirjutas, et puuke on juba päev varem välja kaevatud. “Täna peab kindlasti järgi tulema, muidu kuivavad juured ära,” kirjutas ta. Noh, egas midagi, astusin õhtul abikaasa kontorisse sisse ja teatasin, et me võtame kuuse. Kolmemeetrise. Ja seda veel täna.
Saate aru, iga teine inimene oleks selle peale minestusest maha langenud, aga mitte Remondihullu abikaasa, sest ta on hulludega ammu harjunud, umbes nagu doktor Aadu Kadakas:) “Okei. Aga kuidas me ta aeda saame?” oli ta ainus ta küsimus. Aga nagu ikka, kui päästeaktsiooniks läheb, siis on taevaisa ise saadab abiväge – tore kuulutaja, kes kunagi kuusekese ise istutas, laenas autokäru, koos tassisime juba põuast veidi nukraks jäänud puu tagaaeda ja teine abiline kihutas veel hilisel õhtutunnil lausa liinibussiga kohale, et parkla laiendusele ette jäänud hõbekuusk omale uue hea kodu leiaks. Üks päästetud puu jälle juures.
REMONDIHULLU PÄEVARAAMAT 