Kuidas ma unetusest, kehvast enesetundest ja pusadest juustes lahti sain

Kõlab nagu need oleks omavahel seotud, aga tegelikult tahtsin ma lihtsalt ühte blogiposti kokku panna kaks viimase aja väärt leidu oma igapäevaelus:) Ja noh, eks kõik see tekitab stressi ja on igatepidi üks tüütu värk, millest tuleks lahti saada.

Unetusega puutusin esmakordselt vist kokku raadiohommikute ajal ja küllap millalgi see seitse aastat organismiga oma töö ka tegi (kuigi mul oli kombeks päeval, umbes kella 12-14ni lõunaund magada). Sealt edasi tulid stressirohked projektide käivitamised, turbulentne elu vihises, nii et kurvid sirged ja ühel hetkel tuli tõdeda, et und ei tule. Magama jääda oli raske, uni oli katkendlik ja saatjaiks pidevad hirmuunenäod. Lisaks sellele muutusin ma aina kergemini ärrituvaks, kannatamatuks, võisin ka tühistele repliikidele kurjalt nähvata või väikeste ebakõlade peale südamepõhjani solvuda. Kui varasem trennitegemine asendus märksa rahulikuma tempoga, lisandusid sõna otses mõttes tervisehädad – valutavad ja väsivad luud-liigesed ja üleüldine kurnatus. Kogu aeg oli selline tunne, nagu oleks keegi ligase käterätikuga piki pead virutanud, ausalt. Ja jube magusaisu oli kah kogu aeg, nii et sööks või tordi päevas. Kuigi mitmed sõbrad soovitasid manustada antidepressante või unerohtusid, ei tundnud ma just üleliia tungivat soovi retseptiravimite järele – kartes peaasjalikult, et mul puudub meelekindlus ühel päeval keemiavabalt edasi elada.

Alguses üritasin unepuudust melatoniiniga vaigistada ja panin selle kasvava vanuse (ja kaasneva melatoniini vähenemise) süüks – teatavasti reguleerib melatoniin bioloogilist ööpäevarütmi, võitleb pimedusest ja hallist eluproosast tingitus spliini vastu ja unehäirete ravis pidavat seda mujal maailmas, iseäranis USAs tõhusalt kasutatama. Alguses tundusidki käsimüügis pakutavad melatoniinitabletid mõjuvat, aga esimese kuuga sai ka mu hea enesetunne otsa. Pealegi polevat melatoniin pikaajaliseks kasutuseks üldsegi sobiv.

Ühel varahommikul, kui olin taas umbes neli tundi maganud ja alates kella 5st und lihtsalt enam ei tulnud, sattusin lugema magneesiumipuuduse kohta. Ema oli varemalt ka arvanud, et mu hädine olek võib olla magneesiumipuuduse tulemus (eriti kuna aeg-ajalt tabasid mind ka hullud jalakrambid või öösel surid käed-jalad), aga ma ise ei uskunud. See tundus kuidagi, mai tea, nagu meh. Liiati kui juustel ja nahal, mis pidanuks samuti magneesiumipuudusest märku andma, polnud häda midagi. Samuti kuulusid mu toidusedelisse magneesiumirikkad virsikud ja aprikoosid, linaseemned, tomatid, paprika ja mandlid. Niisiis arvasin ma, et joon lihtsalt liiga vähe vett ja töötan liiga palju. Võtsin siis veepudeli ühes ja töötasin ka nendel varahommikustel tundidel kui uni ära läks.

Kuni ühel hetkel tuli ette (ma ei mäleta isegi enam, kustkohast) Magne B6 toidulisandi reklaam. Läksin nende kodukale, et aru saada, millega ikkagi tegu ja oma suureks jahmatuseks lugesin, et kõik see, mis minuga toimub, võib ikkagi olla tingitud magneesiumipuudusest. Ja veel samal õhtul kõndisin apteeki, et osta Magne 6 Sleep tabletid. “Mis mul kaotada,” mõtlesin ja võtsin esimesed samal õhtul sisse. Ja magasin 15 minutit hiljem sügavat unenägudeta und 8 tundi jutti.

Nüüd olen kuu aega järjest igal õhtul enne uinumist Magne B6 Sleepi võtnud ja ausalt, tudun nagu miška. Võin ka 12 tundi vabalt järgemööda magada, nii et pole asigi. Unenäod on märksa stressivabamad, aga kõige tähtsam, et kadunud on selline rõhuv raskemeelsus ja “kott peas” tunne. Luud-liigesed ei valuta, käed-jalad ei koole, energiat on rohkem, trenni teha on hulga mõnusam ja pea ei valuta ka enam nii sageli. magusaisu on praktiliselt läinud. Lisaks sellele vabanesin ka suurest tööstressiallikast ja jumal tänatud – elu tundub alles nüüd tõeliselt tore!

Juuksepusade Vastu Võitlemise Üleilmne Ühing küsiks aga nüüd, et lugupeetud Remondihull, mis on kõigel sellel pistmist juuksepusadega? Või oli plaanis lugejat eksitada? Kohe jõuame ka mu postituse teise olulise punktini ehk väikese, aga tõhusa abivahendini juuksepusadega võitlemisel. Nimelt oli ühes mu jõulukingituste pakis väike Tangle Teezeri juuksehari.

Mul on juba viimased 20 aastat olnud pikad ja paksud, kergelt laines heledad juuksed, mille igikestva ilu eest hoolitseb Juuksestuudio võrratu võlur Riho (ja ei, need EI ole Hiinamaa hobuse tagasabakarvadest voolitud juuksepikendused, nagu kord üks teine klient kõrvaltoolis arvas, soovides endale samasuguseid). Juuste hiilgav olukord lubab neid liblikasülje asemel pesta ka toidupoeshampooniga, aga kammimine on küll igapäevane vaev ja valu: esiteks on enamik juukseharju loodud ilmselt kolme karvaga kiilakale, nii et nende põhi lahkub kohe, kui vähe paksemast karvkattest läbi siluda. Ainus töötav juuksehari, profirelv, oli aga pärast intensiivseid kasutuskordi ka juba sellises olekus, et pikka pidu ta ei ennustanud..ja sallihooaeg, juuksepusade ja susade lemmikaastaaeg, samal ajal täies hoos!

Ühesõnaga, kingikott tõi sätendava glämmililla Tangle Teezeri. Nägi välja nagu mänguasi ja nii ei osanudki ma esialgu sellest suuremat arvata – paistis peale vaadatuna selline veidi arusaamatu plastikust pumpsik. Aga katsudes tundus kerge, niisiis otsustasin prooviks läbi juuste tõmmata. Vau! Ei mingit sikutamist, turimist, lahkuvaid juuksekarvu ega nuttu kurgus! Esimese kammimisega lahkusid kõik pusad. Mõned susad ka, seda ilmselt suurest hirmust:) Ausalt, ma olin rabatud. Esiteks sellest kui pisike ja kerge TT oli ja teiseks kui tõhus – mida esmapilgul poleks osanud oodatagi. Lisaks muudab see juuksed kuidagi siledaks ja säravaks. Hiljem lugesin, et just minusugusele pusapuntrale ongi TT oma eritehnoloogiaga loodud väikeste, ent tihedate kummiharjakestega mõeldud. Pluss asjaolu, et ta on kerge ja mahub reisikosmeetikakotti nagu sipsti!